Vanalinna lihvimine läks lahti hoonete remondist ja valgustamisest
Hallist ja käest lastud vanalinnast on pideva restaureerimisega kujunenud kümne aastaga õdus linnasüda, mille väärtusi märkab põlistallinlase ja turisti kõrval ka kinnisvaraärimees.
Neli aastat linnakunstniku ametit pidanud Mare Mikof meenutab, et vanalinn oli õhtuti üks kahtlaselt pime koht. Kuni 1998. aastal said ridamisi valgustatud Niguliste ja Oleviste kirik, Nevski katedraal, Jaani ja Kaarli kirik. Nüüd paistavad õhtuti hästi silma ka Paks Margareeta, Kiek in de Kök, linnamüür, Pikk Hermann, Neitsitorn ja Tornide väljak. Taani Kuninga aiale tehti juba eraldi valgustusprojekt.
Kommunaalameti juhataja Ain Valdmanni sõnul oli kirikutornide valgustamine üks ennenägematu aktsioon. “Linnapea Ivi Eenmaa tegi kõva selgitustööd firmade vahel, kes sponsisid kirikutornide valgustamist,” meenutab Valdmann.
Vanalinnas jalutajale näitab teed üle 400 gaasilaterna tüüpi valgusti, mille vanamoodsas kestas on moodne sisu. “Kümne aasta eest fassaadivalgustust ei tuntud. Üks-kaks maja oli valgustatud,” märgib Valdmann.
Miljonärid küsivad nõu
1990. aastate esimesel poolel oli vanalinna korterite omanikel tavaks vana välja rookida ja keskaegses elamus euroremont teha, hiljem on üha kasvanud huvi väärtuslike detailide esiletoomise vastu.
Umbes tuhande elamuga vanalinnas on kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna juhataja Boris Duboviku sõnul eraomanike majadest ligi 90 protsenti restaureeritud. “Enamik lagunenud krohviga maju on riigi või linna kätes,” nendib ta.
Viie aasta eest hakkas muinsuskaitse omanike innustamiseks jagama auhindu paremini restaureeritud majade eest, nüüd on tunnustusüritus laienenud kogu linna miljööalale.
Märgatavat mõju avaldas Duboviku sõnul omanikele linna valmisolek toetada maalingutega talalagede restaureerimist 50 protsendi ulatuses. “Kõige suurem kompliment minu töös on, kui miljonärid helistavad enne ostmist ja uurivad, kas sellest majast võib midagi huvitavat välja tulla,” ütleb ta.
Restaureerimispisikust ei jäänud puutumata ka linnavõim. 2000. aasta detsembris avas Raekoja platsil taas uksed Euroopa vanim, ligi 600 aasta vanune Raeapteek, kus pakuti ravimeid, taimi ja vana traditsiooni järgi klaretti ning mille eksponaatide väljapanek on kavas laiendada selliseks, et apteek muutuks atraktiivseks tegevmuuseumiks.
Samal aastal alustasid kujundajad vanalinna hubasemaks muutmist terasplekist suunaviitadega. Esimesed vana väljanägemisega laternapostid paigaldati Neitsitorni ja Kiek in de Köki ümbrusse – varem tekitas Toompeal liikumine hämaras kõhedust ja kunded võtsid kõrtsisõiduks takso.
1997. aastal hakati kinnitama UNESCO maailmapärandi nimekirja võetud vanalinna kaunimatele hoonetele tahvlitega ehitusaastaid ja autorite andmeid.
2002.–2003. aastal tegi muinsuskaitse konserveerimisega tiiru peale linnamüürile. Seejärel restaureeriti 14. sajandist pärinev Hobuveski ja Köismäe torn, mis praegu on Linnateatri kasutuses. Järgmisena võeti korrastada Eppingi, Grusbecke-tagune ja Hellemanni torn.
Kirikurenessansi projekti raames on viie aastaga 60 miljonit krooni eest restaureeritud hulganisti pühakodasid. Vanalinnas on korda tehtud toomkirik, Issanda Muutmise kirik, Püha Vaimu kirik, Oleviste kiriku torn ja koostöös muinsuskaitseametiga Niguliste kiriku katus. Mullu sügisel avas Rootsi-Mihkli kirikus uksed muuseum.
1996. aastal uue tornikiivri saanud ja seejärel järk-järgult restaureeritud Tallinna raekoda pälvis mullu Euroopa Liidu kultuuripärandi auhinna II preemia. Europa Nostra medal on tunnustus linnaametitele ning ligi pool sajandit raekoja uurimise ja taastamisega tegelenud arhitektile Teddy Böcklerile ainsa Põhja-Euroopas säilinud gooti stiilis raekoja taaselustamise ning hoone kõikide ajalooliste kihistuste väljatoomise eest.
Tallinna sobivate pinkide saamiseks korraldatud rahvusvaheliselt istepingikonkursilt kaheksa aastat tagasi jõudis linnapilti üksnes kolmanda koha saanud Ivi-Els Schneideri müüritool – iste, mis avanes klapina Pika jala müüri küljest ja mida hoolega varastati. 99 osaleja seas esikoha võitnud Kaspar Torni idee teoks ei saanud.
Plastmass asendus puiduga
Kümme aasta eest kerkis päevakorda vajadus Raekoja platsi statuudi järele, et oleks lühidalt ja selgelt paigas, mida raeplatsil tohib ja mida mitte. Ühtlasi oli linnal eemärk leida vabaõhukohvikutele operaator, et tõsta teenindustaset, vältida ühekordseid topsikuid ja tossavaid grillahjusid.
Linnapea Ivi Eenmaa juhtis tähelepanu iidse linnasüdame maitsevääratustele: raekotta tähtsatele üritustele väljast sisse kaikuvale propagandamöllule, pleekinud päikesevarjudele ja lillelagedusele. Kirgliku suitsetajana tuntud meer leidis, et raeplatsil võiks tubakatarbimise koguni keelata.
1998. aasta hooajaks oli Raekoja platsi välikohvikutel ühtne kujundus – enam ei paigutatud laudu-toole kõnniteedele. Lisaks üritas linnaosavalitsus kogu kevadise heakorrakuu vanalinna asutusi ja firmasid veenda, et need paneksid välisukse kõrvale prügiurni, ja esialgsetest protestidest hoolimata oli utsitamisel tulemusi.
Tänavakohvikute väljanägemine oli tollal kesklinna haljastus- ja linnamajandusosakonda juhtinud Kersti Lootuse sõnul aja märk. Esmalt tulid plasttoolid, seejärel metallmööbel. Linnakujundajate ettepanek terrasse vanikutega ehtida polnud kohvikupidajatele ühtmoodi vastuvõetav. “Nagu midagi üle mõistuse oleks tahetud saada,” meenutab Lootus suhtumist. “Ma mäletan seda aega, kui linn ise investeeris ja ostis Raekoja platsi kohvikutesse lilli. Käisime ja palusime siis, et kastetaks ka.”
Nüüd pole taimedega vabaõhukohvikute ilmestamises enam midagi ebatavalist, pigem vastupidi. “Vahepeal tundub kõiki neid elupuid vaadates, nagu oleksin surnuaial,” märgib maastikuarhitekt ohates. “Omanäolisust võiks rohkem olla!”
Lootus soovitab linnakujundajatel miljöö loomisel detaile silmas pidada nii mööbli, taimede ja lauanõude kui ka teenindajate riietuse valikul, kohvikute kujunduses aga lähtuda hoonetest ja ilmutada individuaalsust. “Mööbel peaks tulenema hoonest – pole vaja ühtesid karjaaedu. Tume puupeits võib-olla tundub, et on hirmus naturaalne, aga linnakeskkond on linnakeskkond.”
Olgugi vanalinna miljööväärtusele viimastel aastatel järjest enam tähelepanu pööratud, riivavad kunstnikusilma endiselt kaupluste vitriinaknad, kuhu maitseka kujunduse asemel on kuhjatud kõikvõimalikke “poes saada olevaid asju”. “Vanalinnas võiksid olla uhked kauplused, mitte ainult suveniiripoed!” soovitab Mare Mikof.
Linn kogub tuntud autorite kunsti
•• 1997. aasta 16. detsembril vormistas linna kunstinõukogu oma esimese protokolli, mille järgi soetati Tallinna kunstikogusse Kaido Ole ja Sirje Runge maalid, Naima Neidre joonistused, Mare Mikofi ja Ülo Õuna skulptuurid ning Anna Gerretzi vaip.
•• “Kunstnike liidus oli kunstinõukogu vajadus tükk aega üleval. Pigem oli põhjus rahas, 1997. aasta lõpus see leiti ja Ivi Eenmaa käivitas kogumise,” meenutab kunstinõukogu sekretär, kultuuriväärtuste ameti kultuuriosakonna juhataja Ene Vohu.
•• Kunstikogu loomisel oli linnale eeskujuks nii Skandinaavia kui ka teised avaliku ruumi kaunistamiseks taieseid koguvad maad. Kunstikogul oli eelkõige algusaastatel kaks ülesannet: linn sai kunsti ja kunstnikel avanes võimalus oma töid müüa. Nii soetaski linn esimesel aastal kogusse töid 750 000 krooni eest, järgmisel aastal kulutati juba miljon krooni.
•• Viimati soetas linn maale Kotzebue tänaval avatud uude Kalamaja raamatukogusse, enne seda muudeti kaunimaks Kännukuke raamatukogu ja Lindakivi keskus. Rikkalikult on taieseid Linnateatris ja haiglates. Gustav Adolfi kooli õue ilmestab Hannes Starkopfi skulptuur “Ingel”, reaalkoolil on Urmo Rausi vitraaÏaknad.
•• Kui varem küsiti kunsti soetamiseks nõu kunstnike liidult, siis nüüd valivad ametnikud aastas 200 000 krooni eest sobivaid töid ise.
