Vanalinna päevad ning ööd

Harju tänava haljast veert Niguliste kiriku ees kutsutakse Tallinna noorte seas "Lollide mäeks".

Kuni viimase ajani oli seal nende omalaadne pasatskipark, st koht, kus ilusa ilmaga võis vabalt ringi lesida, õlut või veini juua, seltskonnaga juttu ajada või muud moodi aega surnuks lüüa, ilma et politsei sekkuks või minema ajaks, - ühesõnaga: olemise place, piisavalt linnarahva silma all, et seal midagi kriminaalset ei sünniks, ning piisavalt keskne, et linnarahval pilk peal hoida ja mööduvaid tuttavaid püüda.

Et võimudele selline "santlaager" pealinna käidavamas kohas sugugi meele järele polnud, paistis kord ehedalt justiitsminister Paul Varuli pilgust, kui ta ühe maikuuõhtu eeli mööda Väikest jalga oli tulnud Toompealt valitsuse istungilt=C1

Pasatskipargi likvideerimine

"Mida ei suutnud barbarid, seda suutsid Berberinid," öeldi kord Rooma patriitsipere kohta, kes ajaloomälestiste asemele rajas moodsad hooned. Meie oludesse ülekantuna võiks ülalmainitud pasatskipargi kohta öelda: mida ei suutnud politsei, seda suutsid kaupmehed." Niguliste mäele seati üles lauad-toolid, Pauligi telk ja päevavarjud. Kaubandus hõivas noorte lesila=C1 Ja nemad tõmbusid tagasi, enamasti Raekoja platsi, kus õlleaedikutest jääb siiski piisavalt ruumi üle, et võimaldada sirguvale sugupõlvele mingitki kohta päikese all.

Sellesse päikesealusesse kohta koondusid nüüd viie Vanalinnapäeva põhiüritused. Nõnda tekkis just Raekoja platsil ka eriti selge arusaam sääraste kultuuriürituste sisust ja võimalikust mõttest aastal 1996.

Vanalinnapäevi käsitatakse traditsioonidelt kultuurimissioonina, Tallinna ajaloolise keskme kultuurielustamise, sealhulgas ka Raekoja platsi kultuurilise misjoneerimise üritusena. Nii kirjutab Piret Tali Eesti Päevalehes (31. mai): "Kes on näinud õhtuti õllerallit Tallinna Raekoja platsil või rockipiraate, on ilmselt sügavalt ohanud. Ometi pole Raekoja plats Tallinnas kehvem kui Pariisi Triumfikaar, Doonau kaldapealsed või Holmenkolleni mägi, mille juurde kuuluvad hea muusika kontserdid." Või Marika Milve oma lõppkontserdi kajastuses (EPL, 6. juuni): "õhtuhämaruses Raekoja platsil kuulasid tuulisest ilmast hoolimata vabaõhukontserti tuhanded inimesed. Muusika nautimist segasid vaid lakkamatult läbi rahvasumma tunglevad huvilised ning vähesed rämedahäälsed õllesõbrad."

Subkultuuride konflikt

"Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!" kostab mõlemast mõtteavaldusest läbi paunverelik alatoon. Sellest võib õigustatult välja lugeda, et Raekoja platsil leidis festivali ajal aset tunnuslik subkultuuride kokkupõrge.

Just nimelt: subkultuuride. Sest 90-ndate aastate kultuurinihked meil ja kogu maailmas on pea peale pööramas ka kultuurihierarhiaid. Kõrgkultuurist, millest loovalt või tarbivalt osasaamise poole kõik pürgiksid, on saamas üha vähemate väljavalitute eralõbu. Ooperi väljasuremine tänapäeva demokraatias näitab seda ehk kõige selgemini. Kuid juba on eesti esindus-subkultuuriks kujunemas näiteks Filharmoonia Kammerkoor=C1

Vanalinna päevade ajal Raekoja platsil viibijale oli näha, kui vähe pakutud eesti eeskavast noortele kultuuriliselt korda läks. Rahvapillimäng ja rahvatantsud, maotu külahuumor (=85 la "kanged eesti mehed ja sitked eesti naised") ning ajast-arust "noorterõivaste kollektsioonid" (linase kanga soovitus on oma paar-kolm aastat hiljaks jäänud!) - selle peale ei viitsitud isegi virilalt naeratada.

Mentaliteedi küsimus

Koos subkultuuridega põrkasid Vanalinna päevadel kokku niisiis ka eri mentaliteedid. On mentaliteet ju nähtavaks tehtud sisemus, ilmnev meelsus. Ja mentaliteetide konflikti taustal tuli korraga ilmsiks kogu festivali praeguse kontseptsiooni iganenus, see, et asja kavandavad ja korraldavad inimesed, kellega käivad kaasas eelmiste kümnendite organiseerimistavad ja -harjumused. Raekoja platsil istudes ei olnud võimalik ära arvata, mis aastal üritus toimub. Või isegi mis aastakümnel. Kõik oli paika pandud umbes 1970-ndate aastate korralduslikul ja kunstilisel tasemel, 1970-ndate sisus ja vormis, tollaste mallide ning ettekujutuste järgi. Kuhu on tegijate teadvusest kadunud vahepealsed kakskümmend aastat kultuuri muutumist, kuhu jääb tänane päev?

Võib-olla ei saa festivalil nimega Vanalinna päevad tõesti midagi ultra-nüüdisaegset (=85 la Rock Summer või NYYD) ette võtta. Võib-olla eeldab nimi ise toimuva teatavat vanaaegsust. Aga olgu siis juba vanaaegsus, mitte vananenus! Olgu siis vanalinn - kuid mitte 1970-ndate aastate Nõukogude Eesti pealinna oma! Vanalinna päevad peaksid julgelt otsima endale oma orva (nishi, profiili) meie praegusel kultuuriturul. Mõni reklaamiagentuur võiks selles küsimuses head konsultatsiooni anda.

Kõige kammitsevamalt mõjus festivalil nähtava ja kuuldava diskrepants. Tegemist oli nö kuuldeüritusega, sest kuulata oli Vanalinna päevadel tunduvalt rohkem kui vaadata. Just sellepärast tekkis olukord, kus kuulati ja vaadati erinevaid asju: lõppkontserdilgi käidi kuulamas muusikat, aga vaatamas hoopis tuttavaid ("Muusika nautimist segasid vaid lakkamatult läbi rahvasumma tunglevad huvilised=C1") Sest kui vähe ning halvasti oli festivali näha! Kui algeline, läbimõtlemata oli kogu ürituse visuaalne esteetika - praegu, kus elu on jõudsalt visualiseerumas. Tulevikus võiks mõtelda, kas poleks mitte ajakohasem tellida festivali tervikkujundus mõnelt nüüdisaegselt disainiagentuurilt. Ja teha sihipäraseid kulutusi Vanalinna päevade ilme ning üldse programmi moderniseerimiseks.

Eesti Päevalehes (7. juuni) kirjutas Eero Raun festivali lõppkontserdist: "=C1publikut oli kogunenud üle ootuste rohkelt. ühtekuuluvustunnet süvendas avanev vaatepilt - õlg-õla kõrval tulid Kunstist osa saama kõige erinevamate ühiskonnakihtide esindajad, igaüks omal moel - kellel käes anum julgust andva märjukesega, kellel kandekotti surutud lõpptulemus päevasest poode mööda traavimisest, kellel pihus lapselapse peenikesed sõrmed." Mina siiski ei kipuks eelöeldut arvestades ülehindama Vanalinnapäevi lõpetanud sümfooniakontserdi ühendavat kultuuritoimet.

Lõpp ja algus

Minule kujunes sügavaimaks vanalinnapäevade-aegseks kunstielamuseks festivaliprogrammi-väline Hedvig Hansoni ülesastumine kesköises Hollywoodis. Tema esinemise kohta oma uue kavaga turgatas meelde väljend, mida olen kasutanud Silvi Vraidi puhul: "Laulus lahustuv" - Hedvig Hansoni ettekanne oli jäägitult muusikale anduv, täis sajaprotsendilist intensiivsust, niivõrd ehtne, et kõik tänavafestivalil pakutu tundus selle kõrval lõdva imitatsioonina.

Need olid kaks erinevat mentaliteeti, mida lahutavad aastakümned - Vanalinnapäevade korraldajate ja Raekojaplatsi noorte mentaliteet. Need on kaks erinevat subkultuuri. Kaks erinevat kultuuri-ilma.

Kuidagi ärevalt löövad selle sedastuse taustal kõlama Gustav Suitsu read omaaegse Noor-Eesti luulemanifestist:

Me seisame kahe riigi väraval: see üks on pimedus ja teine valgus. Me, noored, ootame pilgul säraval: nüüd see ligineb: lõpp ja algus!

Viimaks ometi!

LINNAR PRIIMäGI