Vanamehed lähevad Iraaki
“Vaata, Jaagup,” vastasin mina. “Las need lapsed liduvad pealegi mööda oma kantseleisid – ilus on vaadata, kuidas nad seal sagivad, see on kohe nagu üks akvaarium! Neil on seal arvutid ja mobiiltelefonid, jõmpsikad saavad nendega mängida, püsivad kenasti vait ega jookse sõiduteele. Ja iibele on hea, kui neid seal mõlemast soost palju koos on, õhtuti kostab ministeeriumidest sellist musitamist, et süda läheb sees soojaks. Tähtsad ametikohad on ka Eestis raukade käes. Tallinnas toimetab Arnold Rüütel ja Euroopas mina, Ivan Orav. Nii et muretsemiseks pole põhjust, vana sõber!”
“Oh, siis on hästi!” rahunes prantsuse vanake ja läks ristluid soojendavat kuumaveekotti tooma.
Mina aga ei saanud mõnulemisele mõelda, sest olin võtnud oma südameasjaks uute rahuvalvajate probleemi. Nagu ma juba ütlesin – see, et minister on noor ja roheline, ei tee kellelegi viga. Kuid sõdur peab olema elukogenud inimene! Mis mõtet on saata Iraaki poisikesi, kui Eestis on olemas tõelisi lahinguhunte, kes juba 40. aastal punalimukaid ihutud rehaga taga ajasid?
Kraamisin välja oma vana märkmiku ja asusin uut kompaniid kokku seadma. Esimese mehena panin kirja Poti Aadu. Tema on minust paar aastat noorem mees, kes elas 30 aastat metsas ja kandis palja ihu peal politruki nahka. Lõpuks korraldasid tiblad tema punkri vastu tankirünnaku, Poti Aadu näris vihaselt röökides viiel tankil soomuse puruks, aga lõpuks tulistati mürsk temast otse läbi ja Poti Aadu suri ära. Ta pandi kirstu ja hakati maha matma, aga üks kommunist oli niivõrd ülbe, et tuli kah selle ausa mehe matustele ja tahtis tema hauda kolm peotäit mulda visata. Seda Aadu ei sallinud, isegi surnuna tundis ta tibla lõhna, rebis kirstul kaane pealt, kargas hauast välja ning hammustas kommunistil käe otsast. Ja jooksis siis koos surnukirstuga koju, see on tal siiamaani alles, tegi sellest endale õue peale kemmergu.
Vaat selliseid mehi panin ma kirja oma kakskümmend. Neid juba tasub Iraaki saata, mitte mingeid piimahabemeid. Ja sellest pole midagi, et Iraagis ei ela tiblasid, omal ajal oli ka Punaarmees palju kirgiise ja usbekke, minu poisid on harjunud seda sorti rahvaga sõdima. Usun, et ameeriklased on abi eest väga tänulikud. Kujutan ette, kuidas Poti Aadu või Sitsi Peeter Bagdadi turul valvet peavad. Sitsi Peeter oli juba 50. aastatel eakas mees, tal oli pikk hall habe ja selle habemega kägistas ta küüditajaid. Praegu on habe veelgi pikem ja Peeter on seda poriga hõõrunud ning sinna kadakaoksi põiminud, et oleks tugevam ja torgiks! See on tal nüüd nagu mingi must okkaline köis, päris hirmu ajab peale, kui vaadata. Oi, kui tema oma habemega sinna turule ilmub, siis alles lüüakse kord majja! Kõik pannakse eesti asja ajama, nii moslemid kui jänkid.
