Vanamehed nuusutavad
Sain paar päeva tagasi Lennart Meriga kokku. Istus teine pargipingil, kangesti rahulolev nägu peas ja vedas ninaga õhku.
“Tere, armas sõber!” ütlesin mina. “Mida sa nuusutad?”
“Kas sa ei näe, et kaks venelast teevad pingi teisel otsal suitsu?” seletas Lennart sosinal. “Mina ju jätsin maha, nüüd on teiste inimeste suitsuhaisu nuusutamine mu ainus rõõm.”
Samal ajal kustutasid venelased oma sigaretid ja läksid ära. Lennart ohkas.
“Jah, ega head asja korraga palju ei saa,” lausus ta kurvalt. “Küll see vanainimese elu on ikka raske. Midagi sa enam ise teha ei tohi, nuusi pealegi nagu koer. Napsiga on mul ammu kriips peal. Sellepärast ma võtsingi enda juurde tööle noori poisse, et need panid tihti kärakat ja tulid pärast lõhnadega tööle. Mina sain siis vähemalt neid viinaauregi nuusutada, niigi palju lusti. Ei, tead, kui mõni ikka eelmisel päeval korralikult joonud oli, siis olid tal nii vägevad lõhnad küljes, et ma jäin neid nuusutades isegi natuke täis!”
“See on mulle tuttav asi!” laususin mina. “Ega mina ju ka enam viina joo. Aga mul on naaber kõva joodik, siis ma ikka ajan temaga vahel juttu. Ta on iseenesest rumal inimene, aga seda viinahaisu on nii tore tunda!”
“Eks ta ole,” nõustus Meri. “Nina on meil veel alles ja see aitab elada.”
“Ma käisin vanasti seal Kalevi kommivabriku juures,” rääkisin mina edasi. “Seal oli kole hea okolaadilõhn, aga mina ju magusat süüa ei tohi, mul pole see veresuhkur normis.”
“Kellel see ikka normis on,” ohkas Meri ja lõi tüdinult käega.
“Noh, ja siis ma nuusutasin seal seda kommilõhna ja kangesti hea meel oli,” jutustasin mina edasi. “Selline tunne, nagu oleks suu okolaadi täis. Aga nüüd kolivad magusameistrid minema ja sinna kommivabrikusse tehakse politseijaoskond. Ma ütlen, need politseinikud on kohe nagu herilased, nad tulevad magusa lõhna peale! Nüüd pole seal enam midagi nuusutada, küll on kahju!”
“Jaah,” õhkas Meri. “Selline on elu... Mis oleks, kui läheks nüüd Moskva kohvikusse?”
“Mis me seal teeme?” imestasin mina. “Meie eas ju enam kohvi juua ei tohi.”
“Jah, aga seal käib palju noori preilisid, kes kangesti hästi lõhnavad,” seletas Meri häbelikult. “Lähme nuusutame neid?”
