Vanametalli kokkuostjad võtavad varastatud elektrikaabli avasüli vastu

Eesti Päevalehe eksperiment tõestas, et varastatud elektrikaabli mahamüümine nii metallituru liidrile EMEX-ile kui nurgatagusele kokkuostjale on lihtne.

"Iga puupea saab aru: see kaabel on varastatud," öeldakse riigi elektrivõrkude laos, kus alumiiniumtraadi rullid autosse tõstan. Seenelkäija sellist ei leia, traat on just see, mida postide otsast varastades sadu peresid pimedusse jäetakse ja miljoneid kroone kahju tuuakse.

Püssitoru ees

Hommik Tallinna EMEX-is. Meestesumm loobib kaalule metalli alates alumiiniumist koerakausist kuni automootorini. Astub püssiga turvamees. Mu kõht tõmbub külmaks. Ühe metallisti toodud juhtmed on samasugused kui minul. Küsimusi ei esitata. Mu kaablirullid lakstavad kaalule. Küsimusi ei esitata. Ainult nime päritakse. Ütlen mingi Kuuse või Tamme. Kaabel lahkub kaugele konteinerisse. Nüüd ei saa keegi tõestada, et just mina selle tõin.

Edasi järjekorda, kus andmed arvutisse kantakse. Alles siis saab raha. "Teie pass," kostab luugist. Ütlen, et jäi koju, aga raha on hädasti vaja. Vastuvõtja soovitab mõne metallisti abi kasutada. Saabub püha perekond lapsevankriga. Tite asemel on kärus metallilasu. Teen neile ettepaneku minu metall nende arvele kirjutada. Mees on nõus. Jääb vaid vastuvõtja.

Püssiga turvamees istub mu kõrval laual. Patsutab relva. Turvamees ei tee teist nägugi, kui soovitan vastuvõtjal mu tagasihoidlik isik unustada. Kaabel läheb kirja nii, et selle tõi vankriga mees. Turvaja patsutab püssi. Raha pistetakse pihku. Mu esimene teenistus metallistina! 129 krooni.

Vale aadress

Väga varastatud moega kaablirull õlal, trambin Narva EMEX-is otse turvamehe juurde. Et kus saab ära anda? Too osutab hooletult kaalumaja poole. Küsimusi ei esita.

Kaabel laksatab kaalule, ei küsita isegi nime. Samas hinnatakse Narvas mu juhe kolmandiku võrra kehvemaks ja odavamaks kui Tallinnas. Hoolimata sellest, et juhtmed pärinevad samast rullist. Kui Tallinnas peetakse mu kraami AL 10-ks, kilohinnaga 21 krooni, siis Narvas on sama juhe AL 3, kilohinnaga 14,7 krooni.

Kassas nõutakse nime. Mitte dokumenti. Pakun miski Juhan Saare või Jüri Tamme. Nõutakse aadressi. Pakun majanumbri Peetri platsil. "Ärge seda kirjutage," õpetab arvutit klõbistava tädi kõrval istuv onu. Peetri platsil polevatki nii suure numbriga maju. Pakun välja uue aadressi. Rahapakk – 102 krooni ilmub letile.

Uksel küsib õlistes riietes mees, kas dokumenti nõutakse. Ta on metalli äraandmist tõestav tshekk pihus. Ütlen, et saab ilma. Tegelikult teab küsija seda isegi. Ta on vana metallikala.

Imeline pesumasin

Vastuvõtu poole tatsavad poisid, pesumasina trummel pihus. Ütlevad, et raha on vaja, vägev pohmell vajab leevendust. Kust metall pärineb, uurin. Ikka kodust, pesumasina küljest, ütlevad kutid. Nad leidvat pidevalt oma kodust uusi pesumasina trumleid, hoolimata sellest, et on juba aastaid metalliäriga tegelenud. Eesti Päevalehele annavad noormetallistid rõõmuga intervjuu. Väidavad, et tegemist on soliidse lehega, mida neile ka Rummu vanglas lugeda anti.

Kebin Narva turule ja ohkan: nagunii ei lähe mu kaabel kellelegi korda. Olen nõus kaablirull käes astuma politseiniku juurde, et talt suitsule tuld küsida. Olen kindel, et korrakaitsja ei tee teist nägugi.

Vinnan hulga rulle õlale, astun lettide vahele. Ei jõua veel "Priimat" hambu visata, kui ligi silkab tädike. Müüte või, uurib ta kaablit sikutades. Ütlen "Daa". Tädil on mure – tahaks luudasid teha, aga traati pole. Alumiinium olla luuasidumiseks ideaalne. Pakun kümme krooni kilost. Tädi taskust ilmub kaal, ta hakkab sekeldama.

Tulus äri

"Ära ole loll," kostab ligiastunud turuline. Tean paremat kohta kui see turumutt, räägib onkel silma pilgutades. Jätkab eriti intensiivse silmapilgutamise saatel: "Kui mulle hea info eest pisut petad, korraldame asja ära." Korraldamegi. Pikk tiir läbi Narva ees- ja tagaõuede kaablirullid õlal. Kaabli eest tasutakse heldemalt kui kohalikus EMEX-is – 19 krooni kilo. Saadud saja seitsmekümnest kroonist saab mees endale poolsada info eest.

Võtan äri kokku. Müüdud umbes 20 kilo ilmsete varastamistunnustega kaablit, saadud 350 krooni. Samas tähendaks sellise koguse elektriliinide taastamine Eesti Energiale enam kui 3000 krooni kulutamist.

Kusagil kabinetis istub mitmendat nädalat tähtis komisjon, arutades, kuidas korrastada metalliturgu. Näib, et Eestis mõistetakse hästi Murphy seadust: "Kui tahad midagi untsu keerata, siis moodusta komisjon."

Metallifirma kinnitab müüjate kontrollimist

Metalli kokkuostufirma EMEX kontrollib kõigi metallimüüjate isikuandmeid, väitis metallifirma juhatuse esimees Ilmar Jõgi pärast seda, kui Eesti Päevaleht oli oma eksperimendis vastupidist tõestanud.

"Eraisikud peavad meile metalli müümiseks esitama isikut tõendava dokumendi. Seejärel sõlmitakse nendega leping, millele inimene annab allkirja, et metall on tema oma. Kõigi metalli müünud isikute kohta jäävad alles lepingud ja andmed arvutisse. Politsei kontrollib neid regulaarselt. Kui metalli päritolu tekitab kahtlust, siis panevad vastuvõtjad selle kõrvale, et hiljem saaks kahtlusaluse metalli ja selle tooja kokku viia" väitis Jõgi.

Kahjuks tõestas Eesti Päevalehe eksperiment, et metallifirma juhi jutt ei vasta tõele.

Esiteks saab hakkama isikuttõendava dokumendita. Teiseks saab hakkama lepingut sõlmimata. Kolmandaks saab hakkama õigeid isikuandmeid esitamata.

Neljandaks ei tekita ilmselgete varguse tunnustega elektrikaabel vastuvõtjates kahtlusi.

Viiendaks ei suudeta või taheta EMEX-is kaabli alumiiniumisisaldust õieti hinnata, pakkudes ühe ja sama kaabli eest eri kokkuostupunktides eri hinda.

Rein Sikk