Varjaagide retk Novgorodi ehk kahe ekspeaministriga reisil
Tund varem olime ülevoolavas meeleolus ületanud Vene-Eesti piiri Koidulas, naastes reisilt läbi igiammuste soome-ugri ning mitte üldse ammuste setu alade Novgorodini välja.
Selja taha oli jäänud kolm päeva mööda sadade kilomeetrite ulatuses põlenud ja põlevat lagedat maad, justkui oleks äsja sõda lõppenud. Ei ühtegi suuremat põldu peale hoolikalt reastatud potipõllumeeste vagude ümber hallide külamajade.
Mis ime läbi need külamajad – sealhulgas ka setu muuseumid Radaja külas Petseri külje all – kulupõlengute piiramisrõngas alles on jäänud, on raske kujutleda.
Petseri hiilgus ja häbi
Kolhoosiaega meenutasid teel väga üksikud väga lagunenud laudavaremed, mis pärit umbes poole sajandi tagant.
Üks reisijuhtidest, ekspeaministrist ajaloolane Mart Laar võis kurvalt naljatades tõdeda, et tema kui Eestis tuntud põllumajanduse hävitaja käsi on kaugele üle Eesti piiride ulatunud
Igal juhul on Eesti ammustel riigimeestel ja vapratel võitlejatel põhjust uhkust tunda, et Petseri klooster kogu ümbruse vastukaaluks nii suurepärases korras on.
Kui riigipiir poleks pärast Vabadussõda läinud teiselt poolt Petserit, oleks tõenäoliselt seegi klooster 1920. aastatel suletud (nagu sajad teised Venemaal) ning kõike oleks 1990. aastatel päris nullist alustada tulnud.
Petseri kloostri 90 elanikku võivad aga tõesti jumalat tänada, et nii hea ja rikka elu peale on pääsenud. Seal ei ole raha enam kusagile panna – isegi noore munga rüü alt paistvad kingad olid täitsa moekeisri väärilised.
Petseris kinnitas reisiseltskond teadmist, et tegu on tõesti vana Eesti linnaga – need majad võiksid tänavate kaupa asuda ükskõik millises Eesti linnas.
Muidugi oli veidi fantaasiat vaja, et räämas maju kauniks väikelinnaks mõelda.
Eks see reis üks eneseteadvuse tõstmise katse oli. Petseri, Irboska ja Pihkva kandis sai meenutada Vabadussõja-aegseid vägitegusid ning Novgorodi kremlis ja Jurjevi kloostris olid viimase sõja ajal paiknenud eestlaste idapataljonid.
Et selle kandi Eestiga seotud ajaloost jagus tõesti palju kõnelda, tõestasid reisil kaasas olnud ajaloolased Laar ja Lauri Vahtre. Üle veerand sajandi tagasi olid nad Novgorodis arheoloogia- praktikal käinud. Enne ja pärast ekskursioone õõnestasid nad bussis mõnuga kohalike giidide autoriteeti, kes soomeugrilaste osa Pihkva ja Irboska kandi ajaloos tunnustada ei tahtnud. Et Novgorod on eneseteadvam ja ülejäänud Venemaast vähemalt sealkandis palju erinevam, näitas seegi, et sealsel giidil polnud vähimatki probleemi tunnistada soomeugrilaste olulist osa omakandi möödanikus.
Kas olid silmad harjunud või mis, aga teise päeva õhtul Novgorodi jõudes tundus see juba puhtamast puhtama linnana, mis võiks asuda kus iganes. Kõik see, mida Laar ja Vahtre olid lubanud näidata, oli ka veerandsajandi möödudes olemas ning rohkemgi veel.
Suurepärane kreml, 50 kesk- aegset kirikut. Linna suurim ja Venemaa üheks kaunimaks peetav Sofia kirik oma Sigtunast pärit raudväravatega pakkus imeloo tuviga ristist, mis sõja ajal kaduma läinud ja nüüd tõelise ime läbi Hispaaniast üles leitud ning koju tagasigi toodud.
Aga ka Lenini kuju ning sõja-mälestusmärgid seisid omal kohal. Igavene tuli, mis aastakümnete eest öösel ei töötanud, lõõmas praegu ööpäev läbi.
1.mail marssis paar-kolmsada kommunisti ja limonovlast punalippude all Lenini samba juurde. Kõige ees mees punase särgiga, millel kiri “CCCP”, ning lõpus noorukid punaste käesidemetega, must sirp ja vasar valges ringis nagu natsidel haakrist.
Isegi kremlimüüri sees asuv restoran Detinets töötas nagu veerand sajandit tagasi. Ja süüa-juua saab Venemaal hästi, eriti kui väga kokku ei hoia.
Viimane peatus Go Traveli bussijuhtide ja bussi jaoks ränkraskel auke täis teel Novgorodist tagasi Eesti-Vene kontrolljoonele oli veidi enne piiripunkti metsa vahel.
Veerandsajandi vanune ajaloolaste komme etendada Laari eestvedamisel jäälahingut sai lõpuks siiski tehtud ning lahingu mälestuseks püstitatud roigastest sammas sai ekspeaminister Juhan Partsi poolt seltskonna tungival nõudmisel ka maha võetud.
See jäi ka kõige tõsisemaks “poliitiliseks aktiks” sel siirast uudishimu ning nalja täis bussiekskursioonil.
Miks sai ekskursiooni nimeks varjaagide tagasitulek?
Maipühadeaegset, Tiit Pruuli, Mart Laari ja Lauri Vahtre innustusel korraldatud bussiekskursiooni nimetati varjaagide tagasitulekuks. Miks nii, selgitab Lauri Vahtre:
“1862. aastal avati Novgorodis mälestusmärk “Tuhandeaastane Venemaa”. See oli pühendatud ühele vastuolulise tähendusega kroonikateatele. Nimelt kõneleb Nestori kroonika (“Jutustus möödunud aegadest”), et 862. aastal kutsusid Põhja-Vene hõimud endale mere tagant valitsejad – viikingid ehk varjaagid. Põhjus oli mõjuv: kord oli käest läinud ja vaja oli kindlat valitsejat.
Lihtsustamine oleks öelda, et kutsujad olid venelased. Tegelikult olid slaavlased siis alles mõne sajandi eest Põhja-Venemaale asunud, nende asuala alles laienes põlise soome-ugri elanikkonna arvelt. Nii Irboska, Pihkva kui ka Novgorodi esimesed asukad olid eestlaste keelesugulased. Kuid on tõsi, et mitte nemad ei rajanud neid linnu ja kindlusi, mida näeme praegu. Seda tegid viikingid ja slaavlased.
Ka Novgorodi ümbrus oli 9. sajandil alles segaasustusega. On tõenäoline, et Ilmeni ja Volhovi veeteel asus soomeugrilaste ja slaavlaste piir. Igatahes on kutsujate hulgas nimetatud nii slaavlasi kui ka “tuude”. Võib-olla oligi asi selles, et eri hõimude jõud olid tasakaalus ning vaja oli erapooletut valitsejat väljast.
Erinevatest teooriatest hoolimata näib tõenäoline, et viikingid osalesid Vene riikluse sünni juures, toimides n-ö katalüsaatorina. Seetõttu ei maksaks venelastel nende kutsumist ja tulekut häbeneda – ega Vene riik ilma Skandinaaviast pärit Rjurikuta sündimata poleks jäänud. Kuid Rjurik võis seda protsessi kiirendada.”
Nende sündmuste, aga ka hilisemate Eesti vägede vallutuste ja enne viimast sõda Eesti Vabariigi kaitsva tiiva all olemise meeldetuletuseks antigi ekskursioonile niisugune ajalooline nimi.
