Varjupool: tantsi kuus ööd nädalas, võib ka paberiteta
Kirevate piltide ja kõlavate loosungitega lubatakse tüdrukutele tulusaid tööotsi. On see aga tõesti nii ilus, kui tundub? Nagu arvata, ei ole kõik kuld, mis hiilgab, ning nii nagu püramiidskeemi osaliseks meelitatu väljub sealt heal juhul omadega nulli jõudes, ei pruugi ka mugava tantsijaelu ilusad reklaamlubadused tõeks saada. Päevalehe käsutuses on Eurostripi vahendatud konfidentsiaalne tantsijaleping ühes Lõuna-Euroopas asuvas klubis töötamiseks, sellest koorub välja nii intensiivne öötöö kui ka karm tasu arvestamise ja trahvide skeem.
Töösuhte alustamise süsteem tundub esmapilgul lihtne: agent on tantsijaga sõlminud lepingu, mille kohaselt ta paneb kokku ka tantsija „portfoolio” ehk eluloo koos fotode ja videotega ning esindab klubidega läbirääkimistel. Konkreetse töö jaoks sõlmivad klubi, tantsija ja agent kolmepoolse „tantsija lepingu,” mille alusel maksab klubi naisele palka ja agendile komisjonitasu.
Agendileping ise on ennekõike jutustavas toonis. Palka makstakse alates 780-st kuni 1400 kroonini päevas, mis koos lisanduvate protsentidega „konsumatsioonist ning tasudega lap dance‘i ja private dance‘i eest moodustab tavaliselt päevapalga 1500 kuni 3000 EEK (100–200 EUR) päevas, headel päevadel kuni 10 000 EEK (600 EUR) ja enam”. Samas täpsustab leping, et kõigis klubides ei ole kindlat baastasu ja seega on neidki, kus juba ühe euro teeniminegi oleneb selle õhtu klientidest.
Tihedad töö-ööd
Kuigi lepingu pooltel on õigus kehtiva seaduse raames ükskõik milles kokku leppida ja seega millelegi ebaseaduslikule Eurostrip tüdrukuid alla kirjutama ei sunni, peab tööõigusele spetsialiseerunud vandeadvokaat Liina Naaber-Kivisoo näiteks konfidentsiaalsusnõude rikkumise eest ette nähtud 1000–5000 euro suuruseid leppetrahve ebamõistlikult suureks. Ka on tema sõnul isikuandmete kaitse aspektist problemaatiline agendi õigus avaldada pilte ja andmeid üldsusele.
Tantsijalepingu alusel, mis on seda äri tundva Päevalehte konsulteerinud inimese sõnul suhteliselt tüüpiline, on klubil lepinguga õigus maksta pool igapäevasest palgast, kui tantsija ei kogu ühe töö-öö jooksul ettenähtud hulka „boonuspunkte”. Neid saab privaattantsu eest või siis, kui klient tantsijale või temaga koos joomiseks jooke tellib. Ühe boonuspunkti eest makstakse tantsijale lisa 3–20 eurot, šampanja eest võib tüdruk endale saada ka sadakond eurot (vaata kõrvallugu klubist Alcatraz Helsingis – toim). Kui tantsijal on pidevalt vähe punkte, võib klubi temaga lepingu katkestada.
Kõrvuti boonuspunktide tagaajamisega peab tantsija seitse päeva nädalas avatud klubis ühe vahetuse jooksul kuni viis tantsu esitama. Kui paljudes Euroopa riikides ei luba tööseadus üle 40 tunni nädalas töötada, siis Mandrete firma leitud välismaised klubid striptiisitaridele puhkeaega anda ei soovi, töötada tuleb kõige vähem kuus ööd nädalas, haige oldud päevade eest klubi tasu ei maksa, ütleb leping. Töö-öö kestab näiteks õhtul kella kümnest ajani, mil piimamees juba teiselt ringilt tagasi tuleb. Lihtsa arvutusega koguneb kuue üheksatunnise tööpäevaga nädalas 56 töötundi.
Lepingujärgsete eksimuste korral jääb tüdruk ilma palgast, üldjuhul tuleb iseendal katta ka hotelli- või muu elamise kulu. Reklaamitud „superpuhkusest” ja „kriisiaja heast teenimisvõimalusest” on asi seega kaugel.
Kuigi klubi lubab tantsijal – tasu eest loomulikult – dokumendid korda ajada, on lisatud ka segadust tekitav klausel: „Tantsija võib töötada klubis ka ilma selliste dokumentideta, kuid kui on politseikontrolli hoiatus, peab ta jääma koju või vahetama riided ja jääma klubisse kliendina.” Ka ei ole lepingust võimalik välja lugeda, kelle kohustuseks jäävad lubatud kuni 140 000 krooni teenimisel maksud ja kas neid üldse tasutakse.
Liigsele seaduskuulekusele see just ei viita, nagu ka asjaolu, et tasu makstakse iga öö lõpul sularahas. Agentuur ise vastab, et maksude ja dokumentidega tegeleb klubi ning need on tööandja ja töötaja omavahelise kokkuleppe küsimus.
Juriidilise poole pealt jääb ebaselgeks seegi, kas tantsijalepingu näol on tegemist töölepinguga koos sellest tulenevate kohustuste ja õigustega. Põhja politseiprefektuuris prostitutsioonivastase võitlusega tegelev komissar Ardo Ranne ütleb, et enamalt jaolt on Eestis sõlmitud agendi- ja esinemislepingud võlaõiguslikud käsunduslepingud, mitte töölepingud. Selline leping pakub olemuselt töötegijale vähem kaitset, kuid selle tingimused on seaduse mõistes vabamad ning lõpetamine teoreetiliselt lihtsam kui töölepingu puhul.
Vandeadvokaat Liina Naaber-Kivisoo peab aga tantsijalepingut töölepinguks, millele kehtivad klubi asukohariigi seadused. „Ega töö olemus väga selge ei ole, aga samas ei ole töötajal iseseisvust ja kõik olulised kriteeriumid on täidetud.” Ka Natalja Zubakova Eurostripist nimetab klubi tööandjaks, mis justkui kinnitaks, et tegemist on töölepinguga.
Töövaidlused ei ole kellegi lemmikteema, kuid kui töö piirid on ebaselged, kunded pealetükkivad ja äri öine, võib üsna palju küsimusi kerkida ja abiotsimine ei pruugi olla sama lihtne kui muudes ametites. Salalepingus jääb aga ebaselgeks, kus ja mil viisil võiks tantsijatöös tekkivaid probleeme lahendada. Lepingu kohaselt peaks see käima Eesti kohtutes, rahvusvahelise eraõiguse kohaselt lahendatakse töölepinguga tekkinud küsimused aga riigis, kus töötatakse, viitavad asjatundjad.
Striptiis ei ole kuritegelik
Striptiis ise ei ole kuritegelik ja Eestis striptiisitaride vahendajatega politseinik Ardo Ranne kinnitusel suuri probleeme ei ole. „Agendilepingud on korrektsed, ka juriidiliselt,” ütleb ta. Probleem on pigem selles, et juriidiliste teadmisteta inimene läheb diagonaalis asjadest üle ega loe läbi, millele ta alla kirjutab.
Kuritegelikuks on asjal oht muutuda siis, kui striptiisi kattevarjus minnakse prostitutsiooni vahendamise või sellele kaasaaitamise teed, mida välismaale glamuurse tantsijaelu peale läinute seas kahjuks ette tuleb. Ardo Ranne sõnul peab tööd otsiv naine selgeks tegema, kus läheb tema moraalne piir, ja mõistma, mis sorti lepinguga on täpselt tegemist ja milleks see leping teda edaspidi kohustab. Politseikomissari soovitus on teha agendilepingud peale juriidilise korrektsuse ka inimlikumaks. Teiste sõnadega, keerukas ja kohati vastaka infoga dokument olgu juriidiliste eelteadmisteta isikule mõistetavam.
Probleeme võib tulla juhul, kui pärast agendilepingu sõlmimist soovib tantsijanna loobuda mõne esinemislepingu sõlmimisest, viitab Ranne. Natalja Zubkova vahendusagentuurist kinnitab aga, et Eurostripi puhul on konkreetsetest pakkumistest loobumine tavaline.
Eesti Päevalehte konsulteerinud äriga kursis inimene rõhutab, et tegelikult ei ole üldse selge, kas tantsijal üldse õnnestub raha teenida. See on kõigi eksootiliste tantsijannade mure ja kindlasti ei paista Eurostrip siin eriliselt silma. „Tavaliselt jäädakse lõpptulemusena miinusesse,” tõdeb ta kurvalt. Tantsijat, kes võib juba ette agendile ja klubile võlgu olla, ähvardab seega veel sügavamale võlaorjusesse vajumine. Ja võla põhjused võivad olla imelihtsad – haigus, kundedevaene aeglasem hooaeg.
Spiraalskeem, kus alguses läheb tantsijal hästi, järgmistel kordadel kuivab teenistus kokku ja tekivad võlad nii klubi kui ka vahendaja ees, on tuttav ka Rannele. Sellises olukorras on vihjed prostitutsioonile lihtsad tulema, lisab ta. „Striptiisitaridest pakutakse ilmselt enamikule sihtriigis, osale juba ka siin, võimalust, et „sellega sa teenid nii palju, sellise variandiga sa teeniks nii palju”. Ei saa ka unustada, et on sihtkohti, kus neid valikuid võidakse nii psüühiliselt, kuid aeg-ajalt ka füüsiliselt „toetada”.”
„Prostitutsioon on keelatud ja tingimata ei toimu see klubides. Kuid sellele kallutatakse, isegi kui otsest kupeldamist ei toimu,” rõhutab ka anonüümseks jääda sooviv asjatundja. „Naine jääb miinusesse ja siis räägitakse, et äkki mõni kena meesterahvas siin…,” täpsustab äri tundja, kelle sõnul on tavaliselt klubides üksikud head ja hästi tantsivad ning ka lubatult hästi teenivad tantsijad, enamik on aga „konsumatsioonitüdrukud”, kes peavad oma teenistuse klientidelt raske vaevaga välja teenima, kui nad just vastavas keskkonnas tulusamana näiva tee kasuks ei vali.
