Värnik: šimpans oli ka mu pulmas
Enam-vähem kõiki loomaaia-asukaid nimepidi teadva Ants Värniku süda aga pakatab uhkusest, sest Tallinna linnavalitsus otsustas tunnustada hiljuti seitsmekümneseks saanud meest kui eeskujulikku loomaaiatöötajat Raemedaliga.
•• Kas medali saamine tuli üllatuseks?
Täiesti, ma tõesti ei osanud seda oodata.
•• Rääkige palun, kuidas te loomaaeda sattusite.
Enne kui mind 1962. aastal loomaaeda meelitati, töötasin leivakombinaadis kondiitrina. Samal ajal olin juba lapsest saati hobikorras tõsiselt tegelenud akvaristikaga. Kodus kasvatasin akvaariumides 34 kalaliiki. Tollal oli akvaristika Eestis alles lapsekingades, kuid mina olin juba õppinud kalu kodus paljundama.
Eks kogemuste pärast teatigi mind välja valida, kuna vastloodud loomaaia akvaariumist oli alles pool valmis ning ka ülejäänu osas oli vaja tööd lõpule viia. Esimese asjana oli vaja luua sobivad elutingimused Amazonasest pärit discus’tele, mille tükihind küündis omal ajal vanema Volga hinnani. Lõpuks tõin ka oma kaks 250-liitrist ja väiksemad akvaariumid siia.
•• Mida peate oma pika teenistuse suurimaks kordaminekuks?
Eks see ole ikka praeguse loomaaia ülesehitamine. Mina võtsin sõjaväelt siin olnud hooned üle, et ehitusega pihta hakata. Toona ei saanud mõnikord kolm-neli ööpäeva järjest sõba silmale, sest kohale oli vaja vedada killustikku, tuhandeid tihumeetreid puitu ja muid ehitusmaterjale. Rääkimata autode ja kraanade kohale muretsemisest. Aga tollal rajatud süsteemid töötavad siiani probleemitult.
•• Küllap tööpõlve jooksul on saanud naljagi. Meenub teile mõni eriti ere lugu?
(Itsitab juba enne, kui hinge tõmmates ja silmade särades pajatama hakkab.) Vanas loomaias oli pruunkarude mägi – puidust, mäda ja lagunenud. Loomaaia direktor oli toona Karoly Stern.
Üks kord õnnestus ühel noorel karul kuidagi uksest välja aediku taga olevasse vahekäiku pugeda. Kutsusime kohale ka miilitsad ning läksime siis rivis karu tagasi aedikusse hirmutama. Stern läks roobiga ees, mina plekktahvliga kolistades tema selja taga, et looma ukse juurde tagasi ajada. Kõige lõpus tuli ka kolm miilitsat.
Ühtäkki keeras seljaga meie poole olnud karu end ringi ja tormas Sterni poole, kes teda kohe roobiga suskas. Karu aga põrutas nina ees Sterni jalge vahelt läbi, nii et ta kukkus otile kõhuli selga. Mina hüppasin plangu otsa ja mäletan vaatepilti, kuidas Sterni pea edasi jooksva karu tagumiku kohal pinta-pinta üles ja alla rappus. Tema pikad hallid juuksed muudkui lehvisid nagu mõnel orkestrit juhtival dirigendil.
Kõige lühemal ja paksemal miilitsal õnnestus – ei teagi, kuidas – hetkega kõrge plangu taha hüpata. Pärast veel imestas aia taga, kuidas ta küll sinna sattus.
Stern sai muidugi kõvasti ehmatada, kuid teisel katsel õnnestus karu ikka aeda tagasi saada. See ratsutamise lugu ei lähe küll kellelgi kunagi meelest!
•• Kas lahkudes jääb hinge kriipima ka mõni töö, millega ühele poole ei jõudnud?
Terve see loomaaed on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa. Rajamisel tehtud plaanidest oleme ju valmis saanud vaid väikse osa. Enamik töid on veel ees: vaja oleks ehitada korralik afrikaanium, polaarium, Indo-Malai osakond.
Loodan, et kümne aasta pärast on afrikaanium valmis ning elevantide taga olemas koht ka kaelkirjakutele, sebradele ja antiloopidele. Samuti võiks siis valmis olla jääkarude uus eluase.
•• Kes on loomaaias teie lemmik-asukad?
Kõik loomad on armsad, aga eriti meeldivad mulle šimpansid. Varem kui nad veel klaasi taga ei olnud, sai nendega väga palju tegeleda. ·impans Peeter oli omal ajal isegi minu pulmas külas. Need loomad on ju meie lähimad sugulased.
•• Kas hakkate nüüd kodus jälle akvaariumikalu pidama?
Vaevalt, sest huvi asja vastu on läinud. Eks nüüd kulub kogu aeg suvila ümberehitamiseks ja aias toimetamiseks.
