Värvikirevad amplitaimed
Uusi põnevaid huvitava õievärviga sorte on tänavu petuunial, nemeesial jpt. Suvelilledest on amplitaimedena suures soosingus ka valgete, roosade või lillade õitega südajas suutera (Sutera cordata), hõbedaste lehtedega lamav käokuld ja hõbedast sasipead meenutav padipõõsas (Leucophyta brownii).
Amplisse võime sobitada ka öökülmale vastupidavaid rippuva või roomava varrega taimi nagu kollaste lehtedega roomav metsvits „Aurea” või hallikasroheliste valgeservaliste lehtedega kassiratas ehk maajalg „Variegata”. Nii roomav metsvits kui ka maajalg on Eesti looduse taimed ega karda talvekülma. Edukaks talvitumiseks peaks nad sügisel potist välja võtma või koos potiga enne maapinna külmumist mulda istutama.
Amplisse jäetuna ei pruugi isegi muidu põhjamaa talvedele hästi vastu pidavad taimed alati pakaselist talve üle elada, sest muld koos juurtega külmub amplis läbi. Väga populaarsed amplitaimed on rippbegooniad, ripp-pelargoonid, raudürdid, fuksiad jpt. Sel kevadel pakutakse uudse amplitaimena vaarikpunaste õitega aednemeesiat (Nemesia x hybrida) „Angelart Raspberry”. Rahvapäraselt nimetatakse nemeesiat ka sitsililleks.
Nemeesia perekonda kuulub 60 liiki ja nende kodumaa on peamiselt Lõuna-Aafrikas. Ainu-üksi Kapimaal kasvab 27 nemeesialiiki! Nemeesiaga samasse mailaseliste (Scrophulaeriaceae) sugukonda kuuluvad tuntumatest taimedest veel vägihein, kaksikkannus, sealõuarohi, lõvilõug, poorleht, pagupõõsas, ööpalsam jt.
Moetaim petuunia on aga kartuli, tomati, tubaka ja teiste maavitsaliste (Solanaceae) sugulane. Troopilises Ameerikas kasvab looduslikult 40 petuunialiiki. Kõige rohkem on neid Brasiilias. Tänapäeval tuntakse rohkem kui 200 triibuliste, mitme-värviliste või täidisõitega petuuniasorti. Nad erinevad üksteisest ka taime kasvukuju poolest. Mõned on püstiste, teised rõhtsate, lamavate või rippuvate vartega.
Moes on pruun
Petuuniaid iseloomustab rikkalik ja kauakestev õitsemine, kuid selleks vajavad nad regulaarset väetamist, sest potimullast saavad toitained palavaga iga päev kastes kiiresti otsa. Mugav on kasutada õitsvatele taimedele või spetsiaalselt ampli- ja rõdukastitaimedele sobilikke pikaajalise toimega väetisepulki või pika toimega väetisekoonuseid. Neist lahustub kastmise või vihma ajal taimele vajalik kogus mineraalsoolasid.
Väga tihedasti ärge petuuniaid istutage, sest kui õhk ei pääse tihedas lehestikus liikuma, võivad taime välimust ja tervist niiskemate ilmadega rikkuda seenhaigused. Mitmepäevase saju eest on petuuniaampel parem tõsta vihma eest varjule. Troopilise taimena vajab petuunia ka öökülmade eest kaitsmist, kuid päiksepaistelisi ilmu naudib ta nagu meiegi.
Tänavused petuunia moe-värvid on pruunikad: terrakota-, rooste- ja kukekommipruun. Väiksemate õitega, kuid väga õierikkad ja niiskele ilmale vastupidavamad on petuuniad, mis kuuluvad sordirühmadesse „Million Bells”, „Multiflora” ja „Milliflora”. Petuuniat võib ka ise seemnest kasvatada, kuid külv tuleks sel juhul tuppa potti teha märtsis-aprillis. Mai lõpus ja juunis võib veel peenrasse või potti külvata mungalille- ehk kressiseemneid.
Lõuna-Aafrikast pärit hõbedaste pehmekarvaliste lehtedega lamavat käokulda (Helichrysum petiolare) paljundatakse peamiselt pistikutega. Eestimaa pakaselist talve aafriklane üle ei ela, kuid teda saab valges ja jahedamas siseruumis ületalve pidada. Käokullal on mitu erinevat mahekollakate, suuremate ja väiksemate hõbedaste lehtedega sorti. Need kõik sobivad kirkavärviliste amplitaimede kirevust tasakaalustama.
Pehmet õhulist patja meenutav padipõõsas (Leucophyta brownii) kasvab suvega noorest kevadisest istikust tublisti suuremaks. Liiga rammusas mullas või väga varjulises kohas aga venib ta välja ega ole nii ilus ja kompaktne kui päiksepaistelises kohas kasvades. Tedagi paljundatakse peamiselt pistikutega. Padipõõsa sugulased on hoopis teistsuguse väljanägemisega võilill, aedsalat, sigur, gerbera ja päevalill, mis kõik kuuluvad maailma suurimasse, 23 600-liigilisse korvõieliste (Compositae) sugukonda.
Padipõõsas on pärit Lõuna-Austraalia liivarannikutelt, luidetelt ja kaljudelt. Austraalias õitseb ta suvel detsembrist veebruarini. Padipõõsal on väikesed kerajad kollakasvalkjad õisikud, kuid meil õitseb ta amplitaimena harva.
