Värvirõõmus asalea ja hurmav potiliilia
Kogu maailmas kasvab looduslikult tuhat liiki rododendroneid, kuid Euroopa on vaid seitsme liigi kodumaa. Kõige rohkem on neid Himaalajas, Kagu-Aasias ja Malaisia mägedes. Austraalias on kahe rodoliigi levila. Rahvusvahelises rododendronisortide registris on registreeritud 28 000 rodosorti!
Looduses kasvab Simsi rodo kuni 3 meetri kõrguse igihalja põõsana. Sellele liigile on iseloomulik tihedalt läikivpruunide karvadega kaetud varred. Kõige rohkem on potiasaleade sordi-aretusega tegeletud Jaapanis, USA-s, Saksamaal, Hollandis ja Belgias. Selles rikkalikus valikus leidub liht- ja täidisõielisi, valgete, roosade või punaste õitega, triibuliste, laiguliste ja mitme-värviliste õitega sorte. Sageli on mitu väikest taime ühte potti istutatud, et õisi oleks rohkem ja värvilaik suursugusem.
Asalead koju tuues peab teadma, et erinevalt paljudest teistest tuttavatest taimedest on asalea hapulembene põõsas. Asalead kastes on hea vett hapustada kas sidrunhappega (noaotsatäis liitrile), naturaalse sidrunimahlaga või happelembestele taimedele sobilike väetiselahustega. Kasvuperioodil veebruarist oktoobrini võib asalead väetada 1–2 korda kuus hapulembestele taimedele sobilike väetiselahustega. Enne väetamist on hea potimulda puhta leige veega kasta, et väetiselahus ei põletaks kuivi tundlikke juuri.
Asalea on jahedalembene taim. Mida jahedamasse (+12… +16 ºC) ja valgemasse ruumi õitsvale potitaimele koha leiame, seda pikemalt õitsemine kestab. Väga palavas (üle 20 ºC), pimedas ja kuiva õhuga ruumis võivad õienupud pruunistuda ja juba enne puhkemist variseda. Õienuppude varisemise põhjuseks võib olla ka tõmbetuul või mulla läbikuivamine. Kui aga õied on muutunud klaasjaks, on põhjuseks taime transportimisel poest koju osaks saanud külmakahjustus või talvel akna avamisel pealelangenud külm õhk. Kindlasti peab vältima taimele kohavalikul tulise radiaatori või muu küttekeha lähedust.
Rikkaliku õitsejana vajab asalea hoolikat kastmist. Hea on vahel pott koos taimega toaleige veega anumasse asetada ja seal hoida, kuni enam õhumulle ei eraldu. Mõnikord on pott mulda lausa kuhjaga täis ja siis on selline mullapalliga potitaime uputamine ainus võimalik kastmisviis. Kui aga potimulda pealt kastame, tuleb üleliigne potialusele valgunud taime poolt kasutamata jäänud vesi mõne tunni pärast ära valada. Pidevalt liigniiskes mullas juured haigestuvad ja taim hukkub.
Keskküttega ruumis meeldib asaleale see, kui õitsva taime poti kõrvale asetame laia anuma veega. Taldrikult aurustuv vesi loob taimele meelepärasema keskkonna. Õitsemise ajal asalead piserdades võivad õied muutuda plekiliseks, mis kahandab taime dekoratiivsust.
Pärast õitsemist istutatakse asalea ümber. Talle sobib paremini lai ja madal anum, sest asalea juurestik on kompaktne ja pinnaselähedane. Mullaks valige kas sõnajalamuld, tsitruse-, okaspuu- või rodomuld. Neutraalse või aluselise reaktsiooniga mullas tunneb asalea end halvasti ja see avaldub sageli kloroosina. Kloroosi tunnusteks on lehtede või roodudevahelise labaosa kolletumine või isegi valkjaks muutumine.
Suveks võib asalea aeda või rõdule poolvarjulisse paika viia. Liigse kuivamise vältimiseks võib asaleapoti servani peenras mulla sisse kaevata. Kui mõni oks on väga pikaks kasvanud, võib asalea võra kujundada ja pikemaid oksi lühemaks lõigata. Selleks sobilikum aeg on pärast õitsemist ümberistutamise ajal märtsist-aprillist juunini.
Potiliiliaid kasvatatakse pea-aegu aasta läbi. Eriti suursugused on õitsvad liiliad kinkimiseks pidulike sündmuste või tähtpäevade puhul. Kevadel, sügisel ja talvel kasvatatakse aiandites potitaimedena ja lõikeõisikute saamiseks Aasia- ja Ida- ehk Oriendi-hübriidide sordirühmade sorte. Ida-hübriidide, trompetliiliate ja avamaal külmaõrna pikaõielise liilia (L. longiflorum) õied on tugeva meeldiva lõhnaga ja võivad tundlikumatel inimestel isegi iiveldust, pearinglust või uimasust põhjustada.
Aasia liiliasordid ka lõhnata
Ilma lõhnata või vaevu tajutava lõhnaga Aasia hübriidide sordi-rühma kuuluvad sordid on aretatud talvekindlatest tiigerliiliast ja tuliliiliast. Ida-hübriidide hulka kuuluvate liiliate sordiaretuses on kasutatud meil avamaal vähem vastupidavat kaunist liiliat (L speciosum), kuldvööt-liiliat (L. auratum) jt.
Potiliilia valimisel on hea silmas pidada, et õienuppudega ehk avanemata õitega taim õitseb kauem ja enamasti puhkevad ka kodus aknalaual kõik õienupud. Liilia on sibultaim ja suudab koguda sibulasse toidu- ja veevaru. Õitsvat liiliat peab kastma vaid siis, kui muld on kuivanud. Kahe kastmise vahel laske mullal taheneda. Liiga sage kastmine või üleliigse vee potialusele pikaks ajaks jätmine põhjustab juurte mädanikesse nakatumist.
Jahedamas ruumis õitseb liilia kauem kui samasugune taim soojas ja kuiva õhuga ruumis. Pärast õitsemist liilia elutegevus ei lõpe, kuid paari kuu pärast hakkavad lehed kolletuma ning varisevad. Kohe pärast viimaste õite närbumist roheliste lehtedega varsi ära lõigata ei tohi, sest need varustavad sibulat toitainetega. Isegi pärast maapealse osa täielikku kuivamist ei tohi potimulda pikaks ajaks tuhkkuivaks muutuda lasta, vaid aeg-ajalt mulda niisutatakse veidi, et sibul ära ei kuivaks.
Suvel, juulis või augustis-septembris istutatakse liiliasibulad viljaka mullaga peenrasse. Istutussügavus sõltub sibula suurusest. Enamasti on sobiv, kui sibul saab istutatud sibula kõrguse kolmekordsesse sügavusse. Mädanike ja muude haiguste ning mulla sibulasoomuste vahele sattumise vältimiseks võib sibula alla ja ümber panna puhast niisket liiva.
Liiliat on võimalik ka kodustes tingimustes aknalaual ajatada. Selleks istutatakse sibulad viljaka mullaga täidetud potti ja viiakse pott jahedasse keldrisse või mujale jahedasse ruumi (+2…+5 ºC) ning hoitakse seal vähemalt kuus nädalat. Poti valikul peab jälgima, et põhjas oleksid avaused liigse kastmisvee väljavalgumiseks.
