Nädal tagasi politseile liiga suurte võimupiiride andmise vastasel protestirongkäigul käinud vasakpoolseid jahmatas sama päeva hommikul ühe korraldaja isale tehtud telefonikõne, milles väidetav kapo ametnik kutsus täiskasvanud mehe vanema poja tegevusest vestlema.

“Hommikul helistas isale mees, kes jättis mulje, et on kapo Võru osakonnast. Mees ütles, et tahab rääkida minu tegevusest,” rääkis Tallinna linnavalitsuses 22. veebruariks rongkäigu registreerinud Artur. Mehe sõnul väidetav kapo ametnik hoolimata küsimustest rohkem infot tulevase vestluse sisu kohta ei andnud. “Nii palju ta lisas, et millegi kriminaalsega tegemist ei ole.”

Telefoninumbrit pole enam

Arturi isa ei pannud tähele ka helistaja nime, küll aga jättis alles tema telefoninumbri.

“Isa kolis aga juba mitu aastat tagasi Võrust Tallinna ja ütles seda ka helistajale. Seepeale öeldi, et peagi võtab temaga ühendust helistaja Tallinna ametivend,” rääkis Artur ning lisas, et oodatud uut telefonikõnet pole aga seni tulnud. “Mind ennast ei ole ühelegi vestlusele kutsutud. Ma olen 21-aastane, nii et ma ei mõista, miks pidi minu isale helistatama,” lausus Artur. Tema sõnul jäi ka täiesti lahtiseks, mis eesmärgil tema isale helistati.

Kapo pressiesindaja Irina Mikson ütles aga, et tegemist ei saanud olla üldse kapo ametnikuga. „Meie inimesed alati tutvustavad ennast. Kui nime ei öeldud, siis on ka võimatu kindlaks teha, kas keegi helistas või ei helistanud,” rääkis Mikson ning lisas, et temale teadaolevatel andmetel pole keegi Arturi isale helistanud. “Kalduksin arvama, et see lugu võib üldse olla välja mõeldud.”

Miksoni sõnul ei saa ta väite õigsust kontrollida ka telefoninumbri järgi, kuna selline seaduslik võimalus tal lihtsalt puudub. Kui enne sellele telefoninumbrile helistades ei võetud kõnet lihtsalt vastu, siis viis minutit hiljem oli telefon välja lülitatud. Siiski lausus Mikson, et needsamad inimesed võiksid soovi korral ise kaposse pöörduda ja ametliku päringu esitada.

Kommentaar

Evelin Sepp, riigikogu põhiseaduskomisjoni aseesimees

Keeruline hinnata, kas tegu on oma ametiseisundi kuritarvitamise, möödarääkimise või halvemal juhul koguni provokatsiooniga kellegi nimel, kes sellest ise teadlik ei ole. Iseenesest ei olnud selle protestiaktsiooni kohta jõuametkondades kindlasti ka ühest arusaama ja tõsiselt võetavaid riskianalüüse.

Kuid tundub, et kui see lugu vastab tõele, on keegi väike ametnik tahtud end liiga tähtsaks teha ja lihtsalt üle reageerinud. Inimestele, kes aga sellistesse olukordadesse satuvad, soovitaks nõuda enda suhtes niinimetatud ametlikke toiminguid ja mitte iga kummalise kõne või kutse peale reageerimist.

Kui on midagi kahtlast ja keegi tahab neid küsitleda, siis kutsugu ametlikult välja – siis on kaitstud ka isiku õigused võimalike võimuliialduste vastu. Oleks muidugi aeg lõpetada ka sellised heidutavad luuremängukesed.