Vasknarva küla kardab Veneetsiaks muutumist
Vasknarvast lõunas on Peipsi järv, idas Narva jõe lähe ja põhjas Narva jõe soodid (umbharud) ning seal asuv Struuga maastikukaitseala. Viimane on sisuliselt märgala, millesse kogunev kevadine sulavesi ähvardab külasse tungida.
Totaalse uputuse tooks Vasknarvas kaasa mitme sündmuse koosmõju. Kui samal ajal jääminekuga tekivad Narva jõe sängis jääummistused, võib vesi otsida endale uue tee mööda külatänavaid. Oht sellisteks ummistusteks on olemas, sest aastakümneid pole jõe lähet süvendatud ja säng on täis järveliiva ning vesi on madal.
Küla aktivistid kutsusid eile külla inimesed RMK-st, maanteeametist, vallavalitsusest ja riigikogust. Viimast esindas endine maavanem Rein Aidma.
Rohkem kui kaheksakümmend aastat vana kuivendussüsteem kaitsealal on puutumatu – keskkonnakaitsjad eelistaksid märgaladelt ka vanade kraavide asukohad kõrvaldada, rääkimata nende puhastamisest ja taastamisest.
Kaitseala piiridest väljapoole jääv kuivendussüsteem on siiski osaliselt taastatav. Probleemiks on aga maaomand, millest enamik on reformimata riigimaa, samas on aga mõned kraavilõigud eraomandis.
Kuivendada ei saa
RMK, kelle asi oleks majandatavate metsamaade kuivendamine, ei saa samuti midagi teha. „Enne maareformi lõppu ei ole RMK-l võimalik alustada kuivendussüsteemide hooldamist,” leiab RMK Alutaguse metskonna metsaülem Koidu Simson. Samas oleks ka RMK-l keeruline kraave taastada, kuna kaitsealalt ei tohi vett ära juhtida. Variandina oleksid veetõkked kaitseala piiril, mis vajavad aga oluliselt suuremaid investeeringuid.
Riigikogu liikme Rein Aidma arvates tuleks rakendada mitmete eri huvigruppide jõupingutused ühise vankri ette. „Teada on huvi avada veetee Narva-Jõesuust Peipsi järve. See tähendab jõe süvendamist. RMK on huvitatud metsa majandamisest, kohalik kogukond ja teemehed kuivendamisest, keskkonna seisukohast on aga oluline veetaseme ja kalavarude omavaheline mõju. Tuleb leida üks ühendaja, kes algataks huvigruppide koostöö,” lisab Aidma.
