Veebruari kolmas nädal: vägevate heitlus pilvepiiril
Kuidagi ei suuda sellest lumetantsust enam kevadmõtteid välja võluda. Tunne on justkui haigel, kes pärast mitmepäevast gripipõdemist on alustanud antibiootikumikuuri, aga kohe tunnipealt ei saabugi oodatud tervis ja heaolu. Kalendri järgi võiksid ju väljas purikad nohuselt tilkuda, neli varasemat rännumeest – künnivares, kiivitaja, kuldnokk ja lõoke – võiksid juba tagasi olla.
Aga praeguses igitalves käib elu vaid söögimaja juures, ehkki jah, kui tuisu vahel üritan katuseakent lumekoormast vabastada, siis võtab üks rasvatihane üles üsna sitsikleidi-sarnase laulukatke. Aimata on, et sel linnul on kevad südames. Õues on aga hommikul taas poole autoratta rummuni lund, kuigi just õhtul sai hoov puhtaks roogitud. Erakordne talv on – asi, mida ma isegi lapsepõlvest ei mäleta: mu lumelabindamise villased kindad on läbi kulunud.
Ja sel nädalal leiutasin uue lume üle hange upitamise viisi: seljaga hange poole seistes tuleb hooga labidatäis üle õla selja taha heita – vaid nii saab see üle peakõrguste vallide heidetud.
Jooksev hunt ja ilves
On nii, et kõige karvatumad imetajaloomad istuvad toas või üritavad oma liikumisvajadust ostukeskustes rahuldada. Lumiseid jooksu- ja suusaradasid ei jõua lihtsalt „joones hoida”. Karvasemad tegelased võtavad aga oma jooksmisi tõsisemalt: jahimehed on juba märganud, et huntidel on alanud aktiivne jooksuaeg, siin-seal on märgata sirtsutamist.
Virumaa mees Timo Tipp nägi lund mööda jooksmas kõrvuti kahe suure ilvese jälgi. Noorte kasside jäljed läksid mõnisada meetrit eemal, et vanu mitte armurõõmudes segada. Enamasti hoiavad kiskjad praegu kitsekarjade lähedusse. Toit ei jookse seal enam laiali, metskitsed suudavad lumes veel vaid suurte hüpetega liikuda.
Peidus pungad
Muidugi oleks aeg kirjutada taimede kevadsaavutustest, aga öelda pole midagi. Kased ohkasid viimase tuisuse tormi peale ja ohverdasid kurvastades veel hea hunniku oksi. Sirelipungad on kellelegi nokka jäänud ja jõuga lahti murtud. Ei tea, kas otsiti sealt kevadet? Ilmselt ikka kõhutäidet.
Pajupungad ei tee peatselt jõudvast märtsist väljagi, kiivalt hoitakse oma pajutibud pruuni munakoore sees. Kevadlillede peenarde kohal on sellised hanged, et need ei sula vist jaanipäevakski. Männi sügavkummardunud okstest on viimase tormiga mõned raksatades tüve küljest lahti tulnud. Küll on kevad võimust võtnud keldris ja köögis: kartulil on valged jõulised idud ja porgandil rohekas tutt peas.
Ussiloomispäev
Vanarahvas arvas, et 24. veebruaril, madisepäeval pannakse alus tulevasuvistele putukatele ja ussidele. Mikk Sarv ütleb, et suurem osa töid on sel päeval keelatud – nõnda ongi hea, et me oma riik on selle päeva puhkepäevaks kuulutanud. Kahju ainult, et ei peeta kinni tavast, et sel päeval ei tohtivat naisterahvad külas käia. Aga madisepäeval paneb vares esimese pesapalgi ja lõoke saab laulukeele. Küllap võiksime siis meiegi laulda oma rahva helgest vabadusekevadest ja soojast töökast suvest.
Meelita kevad välja!
Viimane aeg on akendelt koristada sinna kleebitud lumehelbed. Tundub, et just need seda talve kinni hoiavadki. Paneme akendele poest toodud õisi pakatavad nartsissid ja hüatsindid, laseme toad täita plaadilt kostval lõolaulul – nii see talv läheb, esmalt meie südamest, siis silma alt.
Lastele
Ilmamäng: kroolime lumes
Sel aastal on lumi nii paks ja sõre, et võimaldab teha lumeujumist. Sall silmini näo ette ja sukeldume hange alla, ujumisprillidega roomates võib lumest leida üllatavaid asju: mutimullahunniku, mustsõstrapõõsa pakatamist ootava punga. Hea oleks, kui paksema lume korral keegi lastel silma peal hoiaks.
