Veebruari neljas nädal: kas sellist talve tahtsimegi?
Talve möödumisest annab selgelt märku päevase päikese paitus. Päev ise on veninud kümne tunni pikkuseks. Keskpäevane päike paistab aga lume sulama ja tekitab järvejääle lumesulamisloigud. Varjulises kohas nina vastu päikest istudes tunned end nagu Alpide suusanõlval – lume külm hingus ja lõõskav päike tedretähne maalimas. Muidugi, viimase nädala tormine ilm on näidanud, et eks talvelgi ole tahtmine veel tulla, ikka viskab siba lund ja tormituul näpistab jäiselt.
Punane mets
Kuid hoolimata ilmaheitlikkusest on mets punane – punavad lepaurvad ja kaseladvad, pajude koor on kevadiselt veripunane ja valgete urvanupsudega. Ja nüüd on lisaks lepaurbadele korralikult tolmamas ka sarapuu-urvad – kas olete autoaknast kraavikallastel põõsaste küljes märganud neid kollaseid maisikepikesi? Lisaks olevat ka punased emasõied lahti – tea, kas sel aastal saame küpseid pähkleid juuli lõpus? Muidugi on urvalised kevadehtes enamasti neis kohtades, kus lähistel on voolavat vett ja päikesele avatud maastikku. Sügaval laanes on endiselt külm talvepimedus. Aga ka linnas on miskit – Toompea terrassipargi murul on väljas rohelised kanakoole lehenupsud.
Tihasekoor ja kajakakriisk
Tihased laulavad nüüd nii valjult, et nende kontsert kostab tuppa isegi läbi uute akende. Ja teate, nad ei laula seal enam niisama juhuslikult – musta kõhu-triibuga isatihane istub pesakasti kõrval ja hõiskab. Ja kui julged talle liiga lähedale minna, suristab ta sulle vihaselt: “Tsurr, mine minema!” Tallinnas ei saa ka kajakad enam mitte vaiki olla, kohati tundus isegi, et Lehola lasteaia katusel peletas üks uhkem kajakaisand teisi potentsiaalse pesaplatsi juurest eemale. Otepääl nähti ka esimesi kuldnokki ja Sõrves punarinda. Kõik eeldused olid olemas ka kiivitaja tulekuks ja nüüd on ta päral. Enamasti juhtub see küll märtsi esimeses pooles ja langeb kokku esimeste lumevabade laikude tekkega. Aga tänavune aasta on väle.
Rähnide tagaajamismängud
Rähnid on nüüd kindlalt kolme kaupa, armukolmnurkadena. Kaotaja peab minema uuesti puule trummi põristama. Ent kui uus emane välja ilmub, läheb helehäälne kiljumine lahti. Kaja Kübar Pärnumaalt ütleb, et valgeselg-kirjurähnid tulevad suisa õue oma pulmamänge pidama, maja tagant metsast kostab ka musträhne. Huvitav on aga selleaastane putukaelu. Need karvased “päevakoerad”, kes tavaliselt märtsikuus lumel roomavad – kevadkaruslasi on nüüd isegi kruusateedel, aga läbi talve on nad Kaja Kübara kinnitusel rabas askeldanud. Putukateadlane Urmas Tartes ütleb, et paljudel putukatel pole olnud põhjustki peitu pugeda, sest temperatuur on tavaliselt üle nulli olnud. Seal, kus aga praegu veel lund on, võib lumepinnal näha lumekirpe hüppamas. Suvise putukauputuse vastu tavatses vanarahvas Mikk Sarve sõnul madisepäeval, 24. veebruaril jahvatamisliigutusi teha. Siis pidi keegi küsima: “Mida sa jahvatad?” Vastuseks olid siis putukad, kellest taheti suvel vaba olla – kärbsed, parmud, sääsed. Kuigi madisepäev on möödas, tasub veel nüüdki proovida – poole aasta võrra ette mõtlemine toob rahuliku meele ja enesekindluse.
LASTELE
Ilmamäng: kasetohupill
Ühel päeval, kui Aotähega rannast tulime ja pidime puhkuseks kivile istuma, leidsime kivi kõrvalt sõrmepikkused orasheina rohelised lehekesed. Päris vahvalt sai sellega pöialde vahelt puhudes hüüda kuke ja kuldnoka kombel. Aga praegused tormituuled on kaselt lahti rebinud valged tohuribad – ka nendega saab pöialde vahelt puhudes vahvaid hääli teha, huulte vahele paigutades isegi ööbikut laksutada. Proovige!
