Veljo Tormis: olen saanud teha kõik, mis vaid tahtsin


Veljo Tormis: olen saanud teha kõik, mis vaid tahtsin
Kristo Nurmis

Heliloojatööst loobu­mine ei tähenda Tormisele kindlasti mitte niisama olesklemist.

Presidendi kantselei kinnitab: „Riigivapi I klassi teenetemärgi saab eesti muusika suurkuju, helilooja Veljo Tormis. Teenetemärk on tänu ja tunnustus tema elutööle koorimuusikaheliloojana, kes on suutnud anda uue hingamise eesti ja läänemeresoome rahvaste pärimusele, nende igivanale rahvalaulule ning kes on rõhutanud, et enda mõistmine ja tunnetamine on hädavajalik tasakaalu ja eluvõimelisuse säilitamiseks.”

Veljo Tormisele on tunnustus iseenesest ammu tuttav. Ta on teistest ordenikavaleridest niigi pika sammu ees, sest mitte kõik neist ei jõua kooliõpikutesse ning selle tunnustuse sai Tormis juba pool sajandit tagasi kätte. Mees on saanud tunnustust eri moodi kuhjaga: nii riiklike-ametlike preemiate vormis kui ka näiteks sügisel ilmunud ja Aivar Tõnso kureeritud töötluste kogu „Laulu jäävuse seadus” kujul.

Tema looming lihtsalt inspireerib. Mis siis, et heliloomise jättis Tormis kümme aastat tagasi maha ning on sellest ajast peale ikka ja jälle pidanud andma selgitusi selle kohta, kas tõesti on nüüd elutöö tehtud. No on. „Aga minu elutöö ongi tehtud. Mul on väga hea tunne, ausõna,” on vanameister Eesti Päevalehegi veergudel kinnitanud. „Olen rahul, et olen saanud ära teha, mida olen tahtnud, ja midagi pole võlgu jäänud.”

Samal teemal:

Heliloojatööst loobumine ei tähenda Tormise jaoks aga kindlasti niisama olesklemist. Ta on endiselt missioonil, et teha inimestele selgeks regilaulu olemus. Nii ta ütlebki, et oma algsel kujul ei ole regilaul tegelikult etlemise vorm, mida tuleks laval esitada.

Olemise vorm

„Regilaul on olemise vorm,” ütleb Tormis. „Sa elad selle sees, laulad, kui vaja on. Olen püüdnud regilaulu võtta puhtalt, nagu ta on. Et mitte mina ei kasuta regilaulu, vaid regilaul kasutab mind, et minu kaudu ennast väljendada, ja minu töö on olla kandik, mille peal ma teda näitan,” laseb suurkuju muusikal end tööriistana kasutada ja annab seda oskust edasi muusikaakadeemia ja Viljandi kultuuriakadeemia muusikatudengitele. Kui Postimehe ajakirjanik möönis, et ikka viitsib õpetada, sai ta Tormiselt vastuseks: „Võib-olla seda võib nimetada vanadusest tingitud motoorseks rahutuseks.”

Kuid isegi auga väljateenitud ja kõrge riikliku aumärgiga põlistatud jõudeajal jõuab helilooja oma Kaberneeme maakodus meretuultes mühavate mändide kuulamise kõrval ka Eesti kultuurieluga aktiivselt kursis olla. Käsi, mis varem noodipaberile rahvuslikke motiive maalis, on nüüd püsivalt pulsile pandud.

Elulist

Veljo Tormis

••    Sündinud 7. augustil 1930 Kuu­salu vallas Kõrveaia talus – tule­mas on juubel.

••    Õppinud Tallinnas eratundides, muusikakoolis ja konserva­too­-ri­u­mis klaverit, orelit, koorijuhti­mist ja komponeerimist ning 1951–1956 Moskva konserva­toori­umis komponeerimist.

••    Põhiosa elust olnud vabakut­seline helilooja, kes andis eesti rahvapärimusele eesti muusi­kas uue hingamise. Põhiliselt on ta kirjutanud koori­muusikat.

••    Viimastel aastakümnetel on Tormisest kujunenud üks tun­nus­tatumaid ja põnevamaid koorikomponiste kogu maail­mas.

••    Abielus teatrikriitik Lea Tormi­sega, poeg Tõnu on fotograaf.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare