See siin on naiste klooster ja meestel ei ole siin mingit ütlemist. Pirita kloostris ei ole kogudust, siin on kümne õe väike kogukond, külalistemaja ja järelemõtlemise koht. Mina olen siin püsikülaline. Kui õed ütlevad, et minu pidada on kesköömissa, siis selle ma ka ära pean. Jumalateenistust ei viida läbi, see „läbi viimine” on üks õudne kantseliit, meie pühitseme missat. Katoliku kirikus on aasta jooksul kaks öömissat – üks on jõuluõhtul, teine ülestõusmispühadel. Mingit kiriklikku eeskirja selleks päevaks, jõululaupäevaks pole.

Lõppev aasta jääb Eestis ajalukku suure vaidlusega, mis puhkes kooseluseaduse ümber. Oktoobris kogunes Vatikanis erakorraline kirikukogu, kus räägiti samadel teemadel – homoseksuaalsusest, abordist, abielulahutusest. Kas ei ole karta, et maailmas, kus peremudelid muutuvad, võib katoliku kiriku suhtumine näiteks abielu lahutanud inimestesse või homoseksuaalsusesse inimesi kirikust eemale tõugata?

Katoliku kirik on meie usku mööda Jeesuse Kristuse asutatud kirik. Iga nädal asutatakse maailmas üks uus vabakirik juurde ja üks läheb hingusele, igaüks, kes arvab, et võib midagi paremini teha, teeb oma poe lahti… Lapsed vajavad esimesel 15 eluaastal mõlemat, ema ja isa. Kõik muud variandid on hädalahendused. Kui rääkida abielulahutustest, siis katoliku kiriku õpetust mööda kehtib siin jumalik eeskiri ja ei ole kiriku võimuses seda muuta. Kui on abielu sõlmitud, on see armastuse ja truuduse avaldus. Ristiusu alus on, et Jumal on armastus, armastus ilma truuduseta ja ustavuseta on seiklus. Seigelda võib igaüks omal moel ja sellest seiklemisest võib ka põrgu välja tulla.