Vene-aegsed imed Viru hotelli KGB muuseumis


Vene-aegsed imed Viru hotelli KGB muuseumis
Hotelli kommunikatsioonijuht Peep Ehasalu näitab KGB raadiotranslatsiooni keskust, mis on täies hiilguses säilinud. Rauno Volmar

Sokos Hotel Viru avab ülehomme hoone omaaegsel salakorrusel muuseumi, mis jutustab loo hotelli ja KGB luurajate läbipõimunud ajaloost.

Üks detail sellest loost ongi plahvatav rahakott: hotelli töötajatel oli nimelt rangelt keelatud nii külastajatega suhelda kui ka mingilgi kombel nende asjadesse puutuda, näiteks ei tohtinud leitud rahakotti avada, et sealt omaniku nime vaadata. Selle asemel tuli leitud ese kibekiiresti toimetada KGB ruumidesse hotelli teisel korrusel. Selle käsu täitmise kontrollimiseks oligi tagasihoidliku välimusega pruun tengelpung, millel sees väike lõhkemehhanism ja ampull tindiga. Kes „juhuslikult maha pudenenud” rahakoti avas, sai lilla värvi lärtsti! näkku. Kui palju töötajaid selle nükkega tabati, pole teada, kuid üks tindiampulliga kott ehib nüüd Viru hotelli muuseumi kogu.

Hotelli muuseum asub hoone kõrgeimal, 23. korrusel, just seal, kust vaatavad linna peale alla sildid „Viru Hotell”. Kuigi just sellel korrusel on hingematva vaatega rõdud, oli see algusest peale suletud ja lausa olematuks tembeldatud, sest Tallinna esimese kõrghoone kõrgeimat korrust vajas KGB oma raadiotranslatsiooni kes­kuse jaoks.

Tube kuulati pealt

„Siit saadi raadio abil ühendust Soomega ja transleeriti kaabel­ühendusega edasi Moskvasse,” ütleb hotelli kommunikatsioonijuht Peep Ehasalu. Räämas tuba koos muljetavaldavalt nuppuderohke aparatuuriga on säilinud puutumatult 1991. aastast peale, kui hotelli KGB-teenistus sealt pea üleöö lahkus.  

KGB hotelliga seotud ruumid asusid hoopis allpool, teisel korrusel, kus töötajate puhkeruumi sildi all oli eraldi tuba ja seal tegeldi pealtkuulamisega. Hotelli neljasajast toast olid Peep Ehasalu sõnul pealtkuulatavad ligi 60, kuid kahjuks ei ole neist midagi säilinud, sest 90-ndate alguses tehtud renoveerimistööde käigus lõhuti lähiminevik halastamatult välja.

Siiski on säilinud detaile, mida 23. korruse muuseumis alates 13. jaanuarist hakatakse rahvale näitama. Lisaks aga näeb seal 70-ndate olmenäiteid, rangeid käskkirju ja edevaid reklaambrošüüre. Muide – Viru muuseumis on jalule seatud ka ajalooline tõde, et sugugi mitte Kroonika ei viinud kuulsusi esimesena mullivanni. Ühes Viru reklaambrošüüris ammu enne Kroonika aega poseerib hotellitoa vahuses vannis fotograafile ei keegi muu kui Eve Kivi.

Minu Viru – mälestusi Viru hotellis töötanutelt

•• Tallinna hotellides hoidis turiste ja kurjategijaid lahus 1980. aasta olümpia eel loodud miilitsa eriteenistus: välismaa­lastevastase kuritegevuse vastu võitlemise organisat­sioon, mis ristiti suupärasemalt lihtsalt eriteenistuseks.

Kalle Klandorf, eriteenistuse ülem aastail 1988–1990

Meie töö sisuks olid vargad, väljapressijad ja prostituudid. KGB oli meist eraldi ja nendel oli oma töö: nemad kuulasid teatud numbreid pealt ja võib-olla ka filmisid. 

Ette tuli nii röövimisi, tapmisi kui ka vargusi ja need niinimetatud Viru ärikad olid prügikala, keda lihtsalt püüdsime hotellist eemal hoida. Viru ümber oli palju kuritegevust ja probleem oli selles, et hotell oli Nõukogude Liidule suur välisvaluuta allikas ja keegi ei tahtnud, et see läheb riigi käibest välja. Selleks pidi välismaalasi hoidma nagu sitta pilpa peal.

Andres Anvelt, praktikant Viru eriteenistuses 1988–1989

Viru hotelli eriteenistusse sattusin 1988. või 1989. aastal Tallinna miilitsakooli praktika raames. Tol ajal tulid Soome turistid laeva pealt teatud kindlatel kellaaegadel ja meie pidime vaatama, et neil kohvreid „tuuri ei pandaks”, sest pikanäpumehi oli palju rohkem kui praegu. Vahel pidime tegema lausa inimkoridore, et nad saaks turvaliselt hotelli minna. Õhtusel ajal pidime vaatama ka seda, et hotelli peal ei liiguks prostituudid, sest ka neid oli päris palju. Lisaks käisid ringi Viru ärikad, keda pidime eemale peletama.

Prostituute oli kahte tüüpi: ühed olid need, kes tulid juba koos soomlastega ja nendega ei olnud probleeme. Aga kuna Eesti oli ida poole avatud, siis ronis uksest ja aknast sisse haiguselevitajaid, kes olid lisaks ka vargad.

Meil oli žurnaal, kus oli kirjas, kes on sellised haiguselevitajad. Meie probleem oligi see, et Soome turist saaks olla turvaliselt ja ükski endast lugupidav prostituut, kes tegi oma tööd, ei varastanud, aga just see kontingent, kes ilmus ei tea kust, tekitas probleeme.

Loe veel

Viru KGB-lastega meie (eriteenistus – toim) kokku ei puutunud, kuna meil olid eri funktsioonid, küll aga vahel tuldi ja öeldi, et sellele või teisele prostituudile ei tohiks probleeme tekitada.

Ene Poll

giid Virus 1972. aasta suvel

Õppisin Tartu ülikoolis soome-ugri keeli ning tol suvel tulin lausa kaheks kuuks Tallinna Inturisti tööle soome keele giidina. Kas ma ei jõudnud õigele koosolekule või tõesti unustati mind instrueerimast, igatahes keegi otse mulle ei öelnud, et pärast iga turismigrupi lahkumist tuleb esitada aruanne. Giid sai endale bussitäie soomlasi ja pidi jutustama nii elust ENSV-s kui Tallinna ajaloost. Nagu aru sain, tuli aruanne kirjutada sellest, mida välismaalased küsisid, mille vastu huvi tundsid jne. Mingi instruktsioon oli meil ka, et kui olime sunnitud vastama, et sukkpükse vm meil saada pole, siis pidime kohe lisama: aga raamatud ja eluase on meil väga odavad.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare