Venemaa, mis loob järjekindlalt nõukogude minevikust müüte, võttis välispoliitikas suure riski, kirjutab NG. Kui EL ja USA mõistsid esialgu Venemaa seisukohta pronkssõduri saagas, siis pärast Eesti saatkonna blokeerimist noorteorganisatsiooni poolt pöördusid nad Moskva vastu.

NG tunnistab, et paljudel eestlastel polnud pronkssõduri vastu midagi, aga neid ärritas see, mis toimus selle monumendi ümber – alates monumendi muutumisest radikaalide kogunemispunktiks lõpetades viimaset poolt provotseeritud kokkupõrgetega.

Samas viitab ajaleht vastuoludele peaminister Andrus Ansipi tegudes ja sõnades: enne väitis valitsusjuht, et sõdurite säilmetel istutakse ja juuakse viina, aga pärast leidis juba, et sinna on maetud vaid marodöörid ja vägistajad.

NG toob välja ka endise peaministri Tiit Vähi süüdistused Ansipi suhtes, nimetades viimase poliitikat Venemaa suhtes nurjunuks.

Ühtlasi väidatakse artiklis: „Tegelikult ei ole ka Venemaal poliitikat Eesti suhtes. Igal juhul on raske pidada poliitikaks post-sovjetide komplekside demonstreerimist, sanktsioonidega ähvardamist ja süüdistusi inimõiguste rikkumises (Vene valitsuse suust kõlab viimane üldse kuidagi kummaliselt).“

Artikkel lõppeb lootusega, et kahe riigi poliitiline eliit leiab jõudu mitte ainult pidada psühholoogilist sõda, aga teha sammu teine teise vastu.