Vene ajaloolane: Eesti Politseipataljonid tapsid juute
Oma uurimustes Eestit käsitlenud Djukov andis intervjuu juudi uudisteagentuurile Aen.ru. Djukov tutvustas Tallinnas Olümpia hotellis toimunud konverentsil "Tõde Eestis toimunud deporteerimisest "oma uurimistööd ajaloolistest monumentidest.
Küsimusele, et kuidas ta põhjendab seda, et Hitler kuulutas Eesti esimese Euroopa riigina Judenfreiks, vastas Djukov, et siin elas vähe juute ja nende hävitamine oli lihtsam.
"Eestis elas sel ajal vähe juute," rääkis Djukov holokausti läbiviimisest Eesti alal. "Mõned neist langesid 1941. aastal küüditamise ohvriks ja saadeti 14. juunil maalt välja. Sel hetkel oli Eesti kuulutamine Judenfreiks Hitleri režiimile vajalik, mille käigus hävitati umbes tuhat kuni poolteist tuhat inimest. Kuna juute oli Eestis vähem, oli nende hävitamine lihtsam kui Lätis."
Djukovi sõnul osalesid juutide hävitamises aktiivselt nii Eesti rahvuslased kui politseipataljonid.
"Eesti rahvuslased, keda peetakse partisanideks, ilmutasid tohutut aktiivsust juutide hävitamises," märkis Djukov. "Eesti alal ei tapetud ainult siinseid juute, vaid ka Euroopast siia transporditud inimesi, kuid nende hävitamisest võtsid osa eestlased, eriti Eesti Politseipataljonid. Lisaks juutidele hävitati veel kompartei aktiviste ja oma kaasmaalasi – eestlasi."
"Aga raske on ette kujutada, mis Eestis oleks juhtunud, kui tollal oleks siinsel alal elanud rohkem juute," tõdes ta.
Djukovi sõnul kujunesid Nõukogude Liidu vastu võidelnutest suurriigi kokkuvarisemise järel kangelased.
"Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist vajas Eesti, nagu teisedki Balti riigid, uut rahvuslikku identiteeti," ütles Djukov. "Õnnetul kombel ei leitud muid rahvuskangelasi, kui Nõukogude Liidu vastu võidelnud Waffen-SS leegioni liikmed."
Djukov pidi tõdema, et Teise maailmasõja perioodi tuleb veel piisavalt palju uurida.
Djukovi raamatut "Müüt genotsiidist" arvustanud Eesti ajaloolane Toomas Hiio on tema kohta Diplomaatias märkinud, et Djukovi uurimuste näol on tegu "otsese desinformatsiooniga."
"Autor keskendub arvudele ja arutelu oma riigi ja teiste riikide rahulike elanike represseerimise õigusvastasuse üle raamatus puudub," kirjutas Hiio. "Autor ei tunnista Eesti õiguslikku järjepidevust."
