Teatud repressioonid leidsid küll aset, möönab Djukov, aga nende kujutamine Eestis on algselt nõukogudevastasel, hiljem aga venevastasel eesmärgil üles puhutud ja liialdatud, kirjutab Eesti Ekspress.

1941. aasta juuniküüditamise osas teatab ta, et tegu oli NSVL jaoks vajaliku sammuga sõjaolukorra tõttu, ning seesama käib ka Balti riikide anneksiooni kohta üldse.

„Kui Balti natsionalistid poleks teinud koostööd Saksa eriteenistustega ega valmistunud diversioonideks, ei oleks olnud ka küüditamiseks mingisugust vajadust. Just natsionalistide ja natsliku agentuuri tegevus kutsus esile küüditamise - ja sellest eelistavad Eesti ajaloolased vaikida."

Sõda Saksamaaga polnud küüditamise ajaks küll alanudki ning enne Barbarossa plaani käivitamist tegutses NSVL faktiliselt Saksamaa liitlasena, aga sellest hoolimata kirjeldab Djukov juuniküüditamist, justkui see toimunuks rindeolukorras vaenlase suhtes.

Djukovi esituses ei erinenud 1941. aasta juuniküüditamine kuigivõrd kollektiivsest perekondade väljasõidust rohelusse, mis leidis aset küll mõnevõrra kitsastes tingimustes, aga Nõukogude riik üldiselt hoolitses siiski kõigekülgselt inimeste eest, keda ta otsustas piiriäärsest alast kaugemale sisemaale toimetada.