Mis puutub lunaraha maksmise tõenäosusse, siis juhtumid, kus lunaraha ei maksta, moodustavad kõigist õnneliku lõpuga pantvangivõtmistest mitte rohkem kui 20-25 protsenti.

Meie valitsus kinnitab, et lunaraha röövitud jalgrattaturistide eest ei makstud. Liibanoni ajakirjanik Boulos Issa väljaandest Lebanese Forces viitab aga kuulujuttudele selle kohta, et lunaraha maksid prantslased. Kas inimesi saab sellisest vangistusest vabastada ilma lunaraha maksmata?

On juhtumeid, kus sellised lood lahendatakse niinimetatud paralleelsete väärtuste abil – kui näiteks need, kes teisi pantvangi võtsid, saavutavad kindlate soovide täitmise. Näiteks vabastatakse vanglast nende inimesi või on kellelegi pantvangivõtjatest vaja osutada oskuslikku ja kallihinnalist arstiabi. Tasuks selle eest vabastatakse pantvangid. Ma ei seosta kuidagi sellist olukorda teie asjaga, lihtsalt selliseid olukordi on olemas. Aga ma rõhutan, et nad moodustavad mitte rohkem kui 20-25 protsenti kõigist õnneliku lõpuga juhtumitest. Nii näitab praktika.

Kas teie praktikas on olnud juhtumeid, kus pantvangid on vabastatud ilma lunarahata?

Vabandage, aga ma tegelen üsna delikaatsete asjadega, selle tõttu pole mul õigust kommenteerida, kuidas asjad välja nägid.

Kas te peate silmas Tšetšeeniat?

Muuhulgas Tšetšeeniat, aga mitte ainult.

Kui meie ministrid räägivad, et mingit lunaraha maksmist ei olnud, ei tähenda see midagi või võis see täiesti võimalik olla?

Isegi kui teie võimud ikkagi maksid, siis arusaadavatel põhjustel nad vaevalt seda tunnistaksid. Saate aru, olukorral on siin ka mitmeid poliitilisi varjundeid, see tähendab, et keegi ei ütle, et läks välja sellele, et pantvangid välja osta.

Kas pantvangid võidakse vabastada, kui röövijatel (või nende kaudu mõnel eriteenistusel) õnnestub nad värvata ja muuta nii näiteks potentsiaalseteks terroristideks?

Ma ei tahaks selliseid konspiroloogilisi versioone kommenteerida. Ma pole selliste juhtumitega kokku puutunud. Kõik, mis ei ole füüsika seadustega vastuolus, võib, nagu teada, juhtuda, aga konkreetset kinnitust selle kohta, et käesoleval juhul võis midagi sellist olla, minul ei ole. Jäägem selle juurde, et tahaks, et praegusel juhul seda ei toimunud.

Kas see, et mehed, kes veetsid päeva Prantsusmaa saatkonnas, lendavad koju hoolitsetud välimusega, kuid ikkagi habemetes, kõneleb millestki?

Ei millestki. Teate, ma räägin teile enese näitest. Umbes aasta tagasi olin ma raskelt haige ja kui arstid tõid mu tagasi vähemalt suhteliselt tervete inimeste hulka, soovitati mul nalja pärast habe alles jätta. Nüüd käingi ma habemega. Mõned elusündmused panevad mõnikord muutma midagi välimuses.

Boriss Podoprigora on reservpolkovnik, Venemaa föderaalvägede komandöri endine asetäitja Põhja-Kaukaasias. Ta juhib Peterburis ühiskondlikku organisatsiooni – konfliktoloogide ja vahendajate klubi.