Vaatajate silme all kukkus üks sookurg kagu poole liikunud linnuparvest laeva lähedale merre. Kuna meestel hakkas linnust hale, tõmmati ta pardale.

Leiti karbike

Ilmselt selja taha jäänud pika rännutee vintsutuste tõttu lõp­penud jõuvarudega linnu küljest leiti ajahambast puretud plastkarbike, mis oli rihmadega tema keha külge kinnitatud. Kuna karbike tuli välja linnu tiiva alt ja selle rihmad olid nii tiiva kui ka selja marraskile hõõrunud, lõigati see linnu küljest ära.

Kure mõlemat jalga ehtis plastrõngas, vasaku jala küljest leiti ka kõigile Eestis rõngastatavatele lindudele pandav metallrõngas kirjaga „MATSALU ESTONIA S108”.

Pikemalt mõtlemata hakkasid meremehed sookurge hea ja paremaga turgutama. Teda kostitati värske kala, kapsa, porgandi, ubade ja leivaga.

Juba järgmisel päeval üritati sookurge vabadusse lasta, et ta saaks katkenud rännakut jätkata. Kuna aga ilm oli väga udune, jäi lind ümber Balkhani tiirutama, kuni lõpuks jõuetuna jälle vette sulpsatas. Meremehed tõmbasid ta uuesti pardale ja lasid tal veel mõne päeva rahulikult jõuvarusid taastada.

Päikeselisel 8. aprillil leidsid laevamehed, et lind on juba piisavalt terve ja tugev, et üritada ta uuesti vabaks lasta. Selleks sõitsid nad puksiiriga Kura sääre rannikust vaid mõne miili kaugusele. Seekord sujus kõik üle ootuste hästi ja sookurg, kes oleks meremeeste abita lainetes kiiresti uppunud, võttis kohe kindla kursi ranniku poole.

Õnneks ei jätnud Balkhani meeskond seda lugu enda teada. Nii puksiirlaeva vanemmehaaniku Sergei Lukjanetsi kirjeldatud lugu kui ka pildid kurest jõudsid Kaliningradi ülikoolis töötava ornitoloogi Gennadi Grišanovini. Tema saatis info edasi Moskvas nn Euraasia sookure töögrupis tegutsevale kogu Venemaa tähtsaimale sookureuurijale Jelena Iljašenkole. Temalt jõudis teave septembri esimestel päevadel lõpuks meie sookureuurijate Ivar Ojaste ja Aivar Leitoni.

Ojaste ja Leito pidid aga üllatusest pikali kukkuma, kui avastasid päästetud kure jalarõngastest tehtud fotosid uurides, et tegemist oli nende endi poolt üheksa aastat tagasi, 2001. aasta juunikuus Tartumaal Aravu külas rõngastatud sookurega. See oli nimelt üks neljast Eesti sookurest, kes tol aastal ühes Saksamaa ornitoloogide Günter Nowaldi, Volker Güntheri, Anja Kluge ja Thomas Fictneriga tehtud rännuteede uuringu raames endale satelliitsaatja selga sai. Sellest oligi aastate jooksul alles jäänud meremeeste seas arusaamatust tekitanud kulunud plastkarbike.

Kordas sama teed

Tänu kaks aastat linnu seljal tiksunud saatjalt tulnud andmetele on teada, et Aravu sookurg lendas oma esimesel sügisrändel koos vanematega üle Ungari Horvaatiasse talvitama. Sama teed kordas ta ka järgmisel sügisel, kuid pärast seda tema seljas olnud saatja vaikis ja meie linnumeestel polnud linnu edasisest saatusest aimugi.

Aivar Leito arvates viitab koht, kus Aravu kurg kevadel merre kukkus, sellele, et ta pidi olema tagasiteel Eestisse kas Hispaaniast või koguni selle suuna rännutee lõpp-punktiks olevatelt Maroko talvitamisaladelt. „Ilmselt tahtis ta merre kukkudes tegelikult laevale jõuda, kuid kas lihtsalt ei jõudnud selleni lennata või siis sihtis natuke valesti,” tähendas Leito.

Kuna kõik viitab sellele, et varem Horvaatias talvitamas käinud Aravu kurg oli olnud tagasiteel Hispaania-suunaliselt rändeteelt, leidis tänu sellele õnneliku lõpuga loole järjekordselt kinnitust asjaolu, et sookured kipuvad elu jooksul oma talvitamiskohti vahetama.

Praegu peaks aga Vene meremeeste päästetud kurg, kel on alles pool elu ees, kas jälle sügisrändeks valmistuma või olema juba teel lõunasse.