Vene rektor: eesti keeles õpetamist ei tohi muuta Stalingradi lahinguks
Eesti keele viimisele vene kooli pole võimalik pidurit tõmmata, kuid lööki tuleb Barabaneri sõnul pehmendada. Vene Föderatsioonis kasutatav õppeprogramm Eestile ei sobi, kuid ka Eesti kooliprogrammi tuleb venelaste eripäraga kohandada.
Hanon Barabaner on Majanduse ja Juhtimise Instituudi ECOMEN rektor. Rakenduskõrgkool ECOMEN sarnaneb oma püüdlustelt ülikooliga Estonian Business School, harides Tallinnas, Sillamäel, Narvas ja Kohtla-Järvel tudengeid vene keeles.
Vene gümnaasiumi viimine 60 protsendi osas eestikeelsele õppele põhjustas Eestis tormi. Paljud venelased süüdistavad haridusministeeriumi venekeelse hariduse hävitamises. Tampere ülikooli tööstusautomaatika lektor Andrei Lobov organiseerib septembri lõpuks Tallinnas konverentsi „Vene kool Eestis“. Ta kutsub venekeelseid gümnaasiume järgmiseks aastaks kavandatud eestikeelsest õppest loobuma.
-Mõnedes ringkondades peetakse teid konverentsi „Vene kool Eestis“ algatajaks.
Ma sain konverentsi korraldajalt Andrei Lobovilt kutse. Kuid minule pole selle konverentsi eesmärk ja sisu tänase päevani selge. Ma ei saa aru, kes konverentsi korraldab, kus seda kavatsetakse läbi viia, kes on andnud nõusoleku sellel osalemiseks ja ettekannetega esinemiseks.
Ma ei tea, kas konverentsile on kutsutud haridusministeeriumi ja Riigikogu esindajad, teised ametlikud institutsioonid. Pole selge, millised ühiskondlikud organisatsioonid on konverentsi korraldamisele kaasatud.
Enne nendele küsimustele vastuse saamist ei saa ma anda nõusolekut ei osalemiseks ega ka ettekandega esinemiseks.
Sain härra Lobovilt ebamäärase vastuse, millest mõistsin, et konverents on sisuliselt ette valmistamata. Sellistel tingimustel ei saa mina ei oma instituudi ega ka Vene Akadeemilise Seltsi esindajana konverentsil osaleda.
Mulle tundub, et kohe algusest peale on konverentsi korraldamine liikunud idee radikaliseerumise suunas, mis andis haridusministrile alust teatada, et tegemist on provokatiivse algatusega.
-Kas konverents tuleks siis ära jätta?
Minu arvates peaks organiseerimistöös tegema pausi, aja maha võtma. Tuleks korraldada ümarlaud, kus tutvustatakse organiseerimiskomiteed.
Mis puudutab konverentsil plaanitavat Vene koolide nõukogu, siis ma kardan väga ka selle idee radikaliseerumist. Siin võib ühelt poolt tekkida loosung, et „Isamaa on hädaohus“, teiselt poolt „See on meie Stalingrad“. Mina pole selliste tegevuste toetaja.
Kui tahame tulemust, peab tegema koostööd ametlike struktuuridega.
-Minister väljendas ennast emotsiooni lainel konverentsi suhtes väga teravalt. Minul jäi Andrei Loboviga ja vene lapsevanematega rääkides mulje, et tegemist on venelastele väga olulise ja hingelähedase teemaga.
Paar kuud tagasi pöördusid minu poole mitme kooli halduskogude esindajad. Minult küsiti suhtumist lastevanemate esindusorganisatsiooni loomise suhtes. Minu arvates on kolmanda sektori organisatsioonide loomine alati vajalik, kui on määratletud selged eesmärgid.
Vene koolis on tõepoolest suur hulk lahendamata probleeme. Kuid nende seas leidub väljamõeldud probleeme, mida tuuakse tahtlikult esile.
Kuid on ka täiseti reaalseid probleeme, mille seas esmatähtis on vene keeles töötavate koolide alles jäämine.
-Miks küsimus vene kooli saatusest just Eestis nii tugevalt ülesse tõuseb?
Venekeelse hariduse säilimine annab Eestile suure plussi nii majanduslikus kui ka mainekujunduslikus mõttes.
Mitmed maailma suured haridusfoorumid, kus ma olen osalenud, on osutanud, et Euraasia mandril valitsevad lähiajal kolm suurt teaduskeelt: inglise, hiina ja vene keel.
Vene keele mõju on eriti suur mandri Aasia osas. Kui Eesti säilitab venekeelse hariduse mitte üksnes põhikooli ja gümnaasiumi tasemel vaid ka kutseõppes ja kõrghariduses, võime osutuda väga soodsas olukorras olevaks.
Meil on praeguseni säilinud väga tugev venekeelsete professorite-õppejõudude kaader. Samal ajal valitseb Euroopa Liidust väljaspool asuvates riikides väga suur tung saada venekeelset haridust just Euroopa Liidu riikides. Siin peetakse just silmas mitte Venemaad vaid just Euroopa Liitu.
Venemaad soovitakse vältida ühelt poolt seal valitsevate olmetingimuste pärast, teisalt nähakse, et Euroopas antav venekeelne haridus vastab Bologna protsessi nõudmistele.
Ma ei räägi siin ainult endiste Nõukogude vabariikide poolsest huvist, mis on Kasahstan, Kõrgõzstan, Valgevene, Ukraina. Siia lisanduvad Lõuna-Korea, Pakistan, Hiina. Nad on valmis õppima vene keeles, täiendades ennast samal ajal inglise keeles.
-Teie nägemus vene kooli võimalustest on nii üleilmse haardega, et lausa piinlik on tagasi tulla kohapealse diskussiooni piiratud horisondi juurde. Kuid siiski: millises mahus peab eesti keel vene koolis esindatud olema?
Maht peab olema piisav, et tagada lõpetajatele eesti keele kõrgetasemeline valdamine. Tuleb teha vahet õpetamise ja teadmiste keele vahel. Keele oskamise nõue on absoluutselt õige ja vajalik. Kuid meetodid võivad olla erinevad.
-Eesti keele õpetamise diskussioon käib praegu protsentide üle. Mitu protsenti ainetest tuleb vene koolis eesti keeles õpetada?
Minu arvates peaks õpetatavate ainete suhe eesti ja vene keele vahel olema 50-50.
Samas - numbrid on petlikud. Kui õppeprotsess sukeldub vaid protsentidesse, siis läheb sisu kaduma.
Tavapäraselt loetakse kooli õppekeeleks seda keelt, milles õpetatakse 60 protsenti õppeaineid. Kui venekeelse õppe osatähtsus langeb 40-le protsendile, siis vene kool puht formaalselt likvideeritakse.
-Seadus näeb ette, et gümnaasiumis on õppekeeleks eesti keel.
Venekeelsele elanikkonnale eesti keele õpetamine ja inimeste kaasa tõmbamine Eesti inforuumi on ülimalt tähtis protsess. Selle protsessi läbi viimine kanti üle koolile, mis on eriline sotsiaalne süsteem. Läbi kooli on väga ohtlik lahendada poliitilisi ja ideoloogilisi küsimusi.
Vene intellektuaalse eliidi säilitamine on normaalse kodanikuühiskonna säilitamise eeldus. Mida vähem on venelaste seas haritlasi, seda rohkem ta marginaliseerub. Kui haritud peade osatähtsus vene rahvuskehas väheneb, siis rusikate osatähtsus suureneb.
-Mida teha?
Igasugune sündmuste forsseerimine koolis viib eesmärkide läbikukkumiseni. Kui lähtuda eesmärgist, et iga Eestimaa elanik, eriti noor inimene, peab valdama eesti keelt, tuleb kaaluda erinevaid variante.
Ministeeriumi juurde tuleb luua vene intelligentsi nõukogu, et programmide koostamisel võetaks arvesse etnolingvistilist faktorit.
Eesti koolidele kirjutatud programmi tõlkimisest vene keelde ei piisa. Me põrkume erinevale temperamendile, erinevale mentaliteedile ja erinevale kultuurifoonile. Vene koolide programm peab erinema eesti omast mitte üldise ideoloogia poolest vaid just eelpool nimetatud faktoreid arvestades.
Olen veendunud, et õnneks on tänaseni Eestis säilinud piisavalt suur rühm venekeelseid teadlasi, pedagooge, kultuuriinimesi, kelle jaoks Eesti tähendab kogu nende elu. Me pole patrioodid mitte selle pärast, et meil on taskus mingisugused erinevat värvi passid, vaid selle pärast, et kogu meie elu on siin möödunud ja meie elu läheb meie lastelaste näol siin edasi. Selle vene rahvaosa kaasamine võib pehmendada isegi väga teravate probleemide lahendamist.
-Vene kooli reformimiseni on jäänud vähem kui aasta. Kas eesti keele viimisele vene kooli tuleb tõmmata hädapidurit, või saab kõveraid relsse veel sõidu ajal parandada?
Riik ei saa endale hädapidurit lubada. Riigikogu ei jõuaks isegi parema tahtmise juures seda seadust ära muuta. Kuid üleminek tuleb teha võimalikult pehmeks. Ühe variandina võib ju päeval X mõnda vene kooli sisse astuda ja hakata kõiki laiali peksma. Kuid õigem oleks koolidele selgeks teha, et muutus tuleb, kuid arvestatakse koolide erinevaid võimalusi. Valgas ja Sillamäel on koolidel paratamatult täiseti erinevad võimalused.
Selge on see, et üksnes õppekeele protsendi tähtsustamine tekitab skepsist.
-Kui vene koolid vajavad oma algupärast programmi, siis vähemalt asekantsler peaks haridusministeeriumis olema Ivanov või Petrov, mitte Kask või Tamm.
See idee ripub juba kaua õhus. Isegi 40 protsenti venekeelse õppe osatähtust on piisavalt palju, et peaks venelaste eripära arvesse võtma.
Ministeeriumil peaks olema mingisugune ametlik side Vene Akadeemilise Seltsiga, inimestega kes ei lahenda venekeelse hariduse küsimust barrikaadidel vaid omavad professionaalset nägemust.
-Millisele alusele peaks vene koolide programmi rajama? Kas selleks on Vene Föderatsioonis kasutatav kooliprogramm, Eesti oma või hoopis mõne kolmanda riigi näide?
Aluseks peab olema see programm, mis on koostatud üksnes eesti koolile. Kuid metoodilised, metodoloogilised ja tehnoloogilised aspektid peavad olema vene koolile adapteeritud. Küsimus pole ideelises sisus vaid teadmiste edasi andmise optimaalseimas viisis.
Kui eesti lapsele on õige lugeda ette „Kevadet“, siis vene lapsele hoopis „Kuldvasikat“ ja „12 tooli“.
-No muidugi. Vene laps uinub Oskar Lutsu „Kevadet“ kuulates kolme minuti pärast magama.
Seda ma peangi silmas, kui räägin vajadusest arvestada erinevat kultuuritausta. Ärge ajage seda segamini kultuuri tasemega, mis on midagi muud kui kultuuriline taust.
Olen õpetanud nii eestlasi kui ka venelasi. Kui me ei arvesta teadmise vastu võtmise erinevat tempot ja metoodikat, siis see raskendab õppimist. Seda tuleb arvestada, kui hakatakse venelasi eesti keeles õpetama.
-Kuidas mõjutab eesti keele viimine vene kooli venekeelset kõrgharidust Eestis?
Eesti seadusandlus ei määra venekeelset kõrgharidust kadumisele. Ma olen väga nõus haridusministeeriumi püüdlustega kõrgkoolide taseme kontrollimisel. Alles peavad jääma need õppeasutused, mis tagavad kvaliteetse õppeprotsessi.
Olen veendunud, et riik toetab kvaliteetse õppekorraldusega venekeelseid kõrgkoole.
