Veneaegse saaste koristus maksab sadu miljoneid
Tööstus- ja sõjaväealadel paiknevate reostuskollete likvideerimiseks toimub praegu suure rahataotluse ettevalmistamine.
Keskkonnaministeeriumi vee-osakonna spetsialisti Argo Sakkooli kinnitusel on keskkonnale tõsist ohtu kujutavaid vanu tehaseid ja kütusehoidlaid, mille ümbruses on pinnas või koguni põhjavesi kütusega saastunud, üle Eesti kokku loendatud enam kui 300. Nende hulgast on ministeerium välja sõelunud 75 ohtlikumat objekti, millest 32 likvideerimistööd peaksid lähiaastatel algama.
Sakkooli sõnul kulub ainuüksi 32 objekti koristamise ettevalmistamise peale ligikaudu 14 miljonit krooni ning tööd lähevad reaalselt lahti järgmise aasta lõpus või 2008. aasta alguses.
Kuid nendest 32 kõige ohtlikumast objektist lõplikult vabanemiseks oleks tema hinnangul vaja kuni 400 miljonit krooni. Selle raha loodab keskkonnaministeerium saada peamiselt ühtekuuluvusfondist, kuna keskkonnainvesteeringute keskusele, kes muidu taolisi töid finantseerib, käib see üle jõu.
“Julge arvutuse järgi oleks tore, kui likvideerimistöödeks saaks aastas 20–40 miljonit krooni,” ütles Sakkool.
Seda, kui palju võiks kõikide vanade reostuskollete koristamiseks raha kuluda, ei osanud Sakkool öelda, nentides samas, et see summa küünib praeguste hindade juures miljarditesse.
Kingitus kinnisvaraarendajatele
Säästva Eesti instituudi juhataja Valdur Lahtvee kommenteeris, et Euroopa tõukefondidest raha taotlemise ettevalmistamisega lükatakse probleemi lahendamist edasi. “Tegelikult ei tea me siiani, kuidas reostus praegu levib, sest seiret tehakse sisuliselt vaid ühes kohas, Kohtla-Järve poolkoksimägede juures,” ütles ta.
Samuti viitas Lahtvee asja- olule, et omal ajal muutis Heiki Kranich keskkonnaministrina pinnases ja põhjavees olevate reoainete piirnorme käsitlevat määrust, jättest sellest välja punkti, mis kohustas maaomanikke enne arendamist reostust koristama.
“Nii võeti neilt igasugune vastutus. Kinnisvaraarendajatele tehti kingitus, lubades neil reostuskoht lihtsalt asfaldiga katta ja sellele maja ehitada,” selgitas Lahtvee, kuidas riik trumbid käest andis ja kogu vastutuse reostuse koristamise eest nii enda kui ka maksumaksjate õlule jättis.
“Keskkonnaorganisatsioonide arvates tuleb see kohustus taas omanikele panna, et reostus ei pääseks nende maatükkidelt liikuma ning teistele kahju tegema,” lisas ta.
Keskkonnaohtlikud kohad üle Eesti
Jääkreostusega seotud kohad paiknevad enamasti endistel sõjaväe- ja tööstusaladel, näiteks vanades asfalditehastes, lennuväljadel, väetisehoidlates jne. Kõige ohtlikumateks peetakse kohti, kus õlireostus on juba silmaga nähtav ning kus kütused on rikkunud põhjavee. Sellised kohad on näiteks Paldiski keskkatlamaja, Narva asfaltbetoonitehas ja Viimsi kütuseterminali lähedal paiknev nõukogudeaegne sõjaväeprügila, kust tuleb pidevalt maa seest õli välja. Põhjavesi on tugevalt kütustega saastunud Tapa lennuvälja ja Rakveres Moonaküla ümbruses.
Paljusid reostuskoldeid polegi võimalik lõplikult koristada, kuna reoaine on liiga sügavale pinnasesse ja kivimite vahele imbunud.
Euroopa Liit pole jääkreostuse likvideerimise tähtaegu määranud, kuid probleemiga tuleb sellegipoolest aktiivselt tegeleda. “Reostus võib halvendada veekogude seisundit ning sellisel juhul võib oodata EL-i sanktsioone,” selgitas Sakkool.
