Venezia biennaalil esindab Eestit gaasitoru
Töö autorite, Salto arhitektibüroo arhitektide Maarja Kase ja Ralf Lõokese ning skulptor Neeme Külma ettekujutuses ühendaks konfliktne gaasijuhe ka sarnaselt päriselus plaanituga Venemaad ja Saksamaad – tõsi küll, rahvuspaviljonide kaudu.
Lõpliku lihvi saab ettevõtmine järgmise kolme nädala jooksul, sellele järgnevad kooskõlastused nii Vene kui ka Saksamaa esindajatega ning itaallastest korraldajatega. Autorid on asunud kogu protsessi dokumenteerima ja filmilindile üles võtma. “Kui meie projekt keelatakse, on Venezias vähemalt näha põhjendusi, miks seda tehti,” selgitas Ralf Lõoke, kelle sõnul otsitakse igaks juhuks ka varukompromisse.
Toru olekski paviljoniks
Ekspositsioonil oleks toru paigutatud piisavalt kõrgele, et see oleks alt läbikäidav ja käega katsutav; sõltuvalt asetusest prognoosivad autorid pikkuseks 50–70 meetrit. Teisisõnu olekski Eesti “paviljoniks” toru ise, sellele lisanduks infotuba. Kuna teema on paratamatult poliitiline, eelistavad autorid ise mõne konkreetse poliitilise seisukoha võtmist vältida ja keskenduvad pigem ruumilisele teostusele.
Autorite hinnangul on praeguseks Vene-Saksa gaasijuhtmest saanud müütiline tegelane kogu Euroopas, pelgalt abstraktne kollane joon kaardil.
“Valisime välja just selle töö eelkõige kandva idee ja vaimukuse tõttu,” kommenteeris Ïürii esimees arhitekt Ülar Mark üksmeelselt võidutöö valimist üheksa konkurendi seast.
Venezia 11. arhitektuuribiennaal väljub hoonekesksest arhitektuuri mõtestamisest ning keskendub asukohaspetsiifilistele installatsioonidele ja manifestidele, lähenedes arhitektuurile keskkonna- ja maastikukeskselt. “Poliitiliste ja tehniliste küsimuste kõrval jääb ruumilis-kontseptuaalne tahk pahatihti tähelepanuta,” hindasid autorid, kelle sõnul on poliitikal alati konkreetne ruumiline väljund. Üha enam on hakatud rääkima gaasitoru maa peale toomisest, mistõttu toru muutub ruumiliseks objektiks. “Nagu Hiina müür, riigipiir või matkarada,” tõi Ralf Lõoke näite.
Lisaks oleks Giardini park on üks väheseid kohti Venezias, kus saaks rajada installatsiooni otse avalikku linnaruumi. Ideaalis loodavad autorid kasutada sama 1,5-meetrise läbimõõduga toru, mis oli esialgu kavandatud Läänemere põhja. Üks võimalus oleks toru ajutiselt rentida.
Tegemist ei ole lõpliku tööga, võistluse eesmärk oli leida Eesti näituse kontseptsioon.
Teise koha saavutas Eve Kase, Signe Kivi ja Andrus Kõresaare töö “Peatus”, mille idee oli viia Veneziasse eriilmelisi Eesti bussipaviljone. Töö suurimaks plussiks pidas Ïürii selget ja hõlpsasti teostatavat ideed, samuti kohaliku omapära rõhutamist. “Euroopas on ju bussipeatused enamjaolt standarditud,” nentis Eesti arhitektide liidu projektijuht Liivi Haamer.
Biennaal avatud septembrist novembrini
•• Ideevõistluse korraldas Eesti arhitektide liit koostöös kultuuriministeeriumi ja Eesti Kultuurkapitaliga.
•• Îüriisse kuulusid lisaks esimehele Ülar Markile EAL arhitektid Peeter Pere, Inga Raukas ja Leonhard Lapin, kultuuriministeeriumi arhitektuurinõunik Laila Põdra, kunstikriitik Hanno Soans ning arhitektuuriajaloolane ja -kriitik Karin Paulus.
•• Võistluse esimese, teise ja kolmanda preemia suuruseks oli vastavalt 30 000, 20 000 ja
10 000 krooni.
•• Eelmise, 2006. aastal toimunud juubelibiennaali teema oli “Linnad. Arhitektuur. Ühiskond” ning see oli pühendatud globaalsele urbaniseerumisele. Venezia XI arhitektuuribiennaali teema on “Out There. Architecture Beyond Building”.
•• Varem on Eesti Venezia arhitektuuribiennaalil rahvusliku väljapanekuga esinenud kolmel korral – 2000. aastal näitusega “Simulacrum City”, 2004. aastal palju positiivset vastukaja leidnud kuivkäimlate projektiga “Time Out Architecture” ning 2006. aastal sotsiaalse positsioneerimise installatsiooniga “Joint Space”, mis uuris linnaruumi vabatahtliku mobiilipositsioneerimise teel.
•• Külastajatele on näitus avatud 14. septembrist kuni 23. novembrini 2008. Biennaalil osalemise eelarve on ligikaudu miljon krooni.
