Vesi, veidi veider vedelik
Millegipärast nimetatakse meie planeeti Maaks. Ehkki õigem nimi oleks planeet Vesi. Emake Vesi. Sest kolmveerand planeedi pinnast on ju vee all. Ja elu, nii nagu me seda tunneme, tekkis küllap ikka vees. Kuid kui palju siis ikkagi Maal vett on? Kaaluliselt pole seda palju, vaid kaks sajandikku Maa kogukaalust. Kuid tähtsuselt elu jaoks kaalub vesi üles kõik teised ained kokku.
Anomaalne vesi Venemaalt
Kuna vesi meile juba nii tähtis on ja kuna seda on nii kerge laborisse viia, siis pole ime, et läbi aegade on selles avastatud nii uusi tegelikke kui ka imepäraseid omadusi, mis lõpuks on osutunud veemulliks.
Üks selliseid imepäraseid vee seisundeid on nn polüvesi, mis 1960. aastate alul teadlaste uuringutes ilmus lagedale anomaalse vee nime all. Rühm Moskvas asuva füüsikalise keemia instituudi teadlasi, saanud teada Kostroma tehnoloogiainstituudi keemiku Nikolai Fedjakini tähelepanekust, avastas vee uue vormi. Nimelt selgus, et kui panna vesi kitsasse kapillaartorukesse, siis aurustub osa sellest toru ülemisse otsa, nii et vahele jääb tühik. See ülemine vesi on hoopis teistsugune. Tuntud vene keemik Boriss Derjagin hakkas asja Moskvas uurima ja selgus, et sellel veel on anomaalselt suur tihedus. Isegi kui see anomaalne vesi aurustada ja jälle veeks muuta, säilisid ebatavalised omadused.
Tõsi, uut vett ei saadud palju. Millimeetrise läbimõõduga torukesest vaid millimeetri jagu. Sellest hoolimata suutis Derjagin määrata, et see vesi hakkab keema alles 200 kraadi juures ja jäätub –30ŗC juures.
Tol ajal Nõukogude teadlastel läänega suurt läbikäimist polnud. Kuid mingitel konverentsidel imbus asi siiski läbi. Uut laadi vett hakati uurima Suurbritannias ning inglased avaldasid selle kohta artikli esinduslikus ajakirjas Nature. Seejärel võtsid uurimise käsile ameeriklased ja avaldasid artikli ajakirjas Science. Pärast seda, kui USA teadlased tulid lagedale hüpoteesiga, et kõnealune vee sort koosneb “polümeersetest ühikutest” ja nad nimetasid selle ümber polüveeks, tormasid teadlased üle maailma uut vett uurima.
Juba saabus teateid polüvee avastamisest elusrakkudes. Polüvesi osutus stabiilsemaks kui tavaline vesi. Kuid mingit keemilist analüüsi enne 1969. aastat ei tehtud. Uut vett oli lihtsalt nii vähe. See-eest ilmus hulganisti teoreetilisi spekulatsioone. Kuni 1970. aastal avaldasid Belli telefonilaboratooriumi uurijad oma analüüside andmed. Polüvesi osutus kolmandiku ulatuses saastunuks kaaliumi, kloori ja sulfaatidega. Ent rong ei peatunud. 1970. aastal avaldas ajakiri Scientific American Derjagini artikli anomaalsest veest. Tavaliselt avaldab see ajakiri ülevaateartikleid teadusuuringutest, mis on tõestatud faktid. Laine rauges 1971. aastal ja paari aasta pärast polnud polüveest kuulda enam kippu ega kõppu.
Vesi, mis mäletab molekule
Kui kallata klaasitäis vett maailmamerre, liigutada ookeanid ja mered suure kulbiga kõik kenasti segi ja siis ammutada merest klaasitäis vettt – mitu esialgses klaasis olnud molekuli uue klaasitäie sisse satub? Tuhat. Sest klaasi sisse mahub kogunisti 6x1024 molekuli. Mida on just tuhat korda enam kui maailmameres klaasitäisi.
Kui aga klaasi vette raputada veidike soola, kui palju peab siis vett lahjendama, et klaasis poleks enam ühtegi soola molekuli? Mõned väidavad, et seda ei saagi juhtuda. Lahjenda palju tahad, vesi mäletab, et selles on olnud sool. Sellele põhimõttele tugineb siiani nn homöopaatiline ravi, mis kinnitab, et vesi mäletab, mida on lahustanud.
Vee mälu mullikesed kerkisid esmakordselt teadusavalikkuse ette 1987. aastal, kui prantslane Jacques Benveniste avaldas artikli selle kohta, kuidas ühe immuunsüsteemis tegutseva valgu molekulid on muutnud vesilahuse omadusi, isegi kui lahust lahjendati nii palju, et seal polnud enam ühtegi valgu molekuli. Kummalisel kombel tekkis efekt vaid siis, kui lahjendus oli arvu kümme kordades. Vee mälu osutus perioodiliseks – see vähenes iga kindla lahjenduse korral ja edasi lahjendades kasvas jälle. Nii edasi kuni olukorrani, kus vees enam lahustunud valke polnud.
Kui kassist jääb vaid naeratus
Kõik see oli muidugi vesi homöopaatide veskile. Sest see Samuel Hahnemanni 1755. aastal avastatud ravi põhineb ju väitel, et ravi peitub haiguses. Kui inimene on mürgitatud, siis mürk teda ka ravib. Ainult et väga lahjendatud mürk. 1986. aastal kinnitasid Glasgow’ homöopaatilise haigla arstid ajakirjas Lancet, et heinapalavikku ravib rohu õietolm, mida lahustatakse vees nii kaua, kuni lahuses enam õietolmu ei ole.
Iga vee vesinikside katkeb ja taastub keskmiselt miljard korda sekundis. Ja kui vesi mäletab, mis ta sees kõik lahustunud on, siis peaks maailmameri olema kõige bioaktiivsem puljong, kuna selles on jäljed elu 3,5 miljardi aastasest ajaloost. Benveniste’i katset teistel teadlastel korrata ei õnnestunud. Ei õnnestunud ka temal endal, kui ajakiri Nature korraldas 1988. aastal pimekatse. Benveniste’i töörühm kuulutas, et nad on nõiajahi ohvrid ning pole pinge all suutelised oma tulemusi kordama. Kuid nad ei andnud alla, kuulutades möödunud sajandi lõpul, et on jälile jõudnud vee mälu elektromagnetilisele iseloomule ning on võimelised programmeerima puhta vee bioloogilist aktiivsust telefoniliini kaudu saadud andmete abil.
Raske vesi
Vee harukordsus seisneb selles, et tahkes olekus on see pisema tihedusega kui vedelas. Kõige tihedam on vesi 4C juures. Siis saavad vee molekulid end kõige tihedamalt pakkida. Need kaks asjaolu tagavad, et veekogud jäätuvad alates pinnast, mitte põhjast, nagu teiste vedelike puhul loomulik. See on elu tekkeks ja püsimiseks eluliselt oluline.
Kaose ja korra ühendus
Vee struktuur on segu korrapärast ja kaootilisusest. Teatud rõhkude ja temperatuuride vahel kaob terav piir kahe faasi – auru ja vee – vahel. Vee struktuuri tagavad ainulaadsed, nn vesiniksidemed, mis tekivad vee molekuli vesinikuaatomite ja teiste vee molekulide hapniku aatomi juures olevate elektronide üksikpaaride vahel. Teaduse ajaloos on korrapära ja kaose üheaegne esinemine vees andnudki võimaluse saavutada vee kohta kõige fantastilisemaid tulemusi.
Eesti imeveed
Vee imepäraseid omadusi on uuritud ja kasutatud ka Eestis. 1970. aastatel tegeles sellega Johannes Hint, lastes vee läbi oma desintegraatorveski ning kinnitades, et selle aktiivsus seeläbi tunduvalt suurenes. Kiviõlis valmistati mõne aasta eest poolkoksimäe kõrval põldude parendamiseks Viru rammu, mis koosnes poolkoksist ja turbast ning mida pritsiti üle USA-st pärit aktiivse vee pudelitest.
Suvekool
Vesi ei ole mitte ainult füüsikute või keemikute uurida. Vesi on mänginud ja mängib oma osa ajaloos ja ilmastikus, bioloogias ja geoloogias, folklooris ja astronoomias, energeetikas ning keeles ja meeles. Teadusteabeportaali teadus.ee ja Käsmu meremuuseumi korraldatud suvekoolis Käsmus 19.–21. augustil arutlevad mitme eriala teadlased vee osa üle teaduses nüüd ja varem. Suvekool on mõeldud kõigile huvilistele, et saada osa teadusmõttest ja panna ka oma mõtted liikuma vesistel radadel. Täpsemalt www.teadus.ee.
