VIDEO ja FOTOD | Punane vaip Maarjamäel viib Eesti Hollywoodi

 (1)
Esimene vaade uude filmimuuseumisse

Maria Mang ootab juba külastajaid ja oktoobrikuud, mil filmimuuseum ametlikult oma uksed avab. Muuseumile loodetakse sama suurt menu kui Lennusadamale ja Tallinna Teletornile.
Maria Mang ootab juba külastajaid ja oktoobrikuud, mil filmimuuseum ametlikult oma uksed avab. Muuseumile loodetakse sama suurt menu kui Lennusadamale ja Tallinna Teletornile.Foto: Rauno Volmar

Oktoobrist tuleb ajaloomuuseumi külastuseks rohkem aega varuda, sest Maarjamäel avatakse Eesti filmimuuseumi uus hoone. Eesti Päevaleht käis juba valmis näituseosa vaatamas ja uuris, millega muuseum huvilisi kostitama hakkab.

Viimased poolteist aastat on Maarjamäel käinud visa töö ja planeerimine, et Eesti Vabariigi 100. aastapäeval Eesti ajaloomuuseum uues kuues külastajatele avada. Juba oktoobris avatakse selle töö esimesed viljad: Eesti filmimuuseumi uus hoone.

Uhke loss ning Lenini ja Stalini kujud, mis platsil seisavad, ei paistagi enam kõige efektsemate vaatamisväärsustena, sest sealt algab Hollywood – pikk ja lai punane vaip, mis viib filmimuuseumini, äärtes valgustamas prožektorid ja Eesti filmiajaloo skulptuurid.

Lähemal vaatlusel selgub, et päris riidest vaipa ikkagi maha laotatud ei ole, punane teekate meenutab hoopis staadionit. Samast materjalist istekohad on pandud ka muuseumi peaukse juurde viivale trepile, et inimesed neil välikino seanssidel istuda saaksid.

Eesti Filmimuuseumi kompleks Maarjamäel. Sildi kohale katusele tõmmatakse järgmisel suvel plaanide kohaselt välikino ekraan püsti. Foto: Rauno Volmar
Samal teemal:

„See punane värv sobib siia roheluse keskele üllatavalt hästi. Ma natuke muretsen talve pärast, et kuidas see valge lumega töötab,” ütleb filmimuuseumi juhataja Maria Mang, kes Eesti Päevalehe veel ehitusjärgus muuseumisse ringkäigule viib.

Filmimuuseumi hoone on justkui kolmest väiksemast majast kokku pandud. Mang selgitab, et parempoolses osas on kinosaal, keskel näitustesaal ja kolmandas osas tööruumid. Kuigi muuseum avatakse ametlikult oktoobris, on kinosaalis olnud juba mitu teatrietendust. Septembris on siia oodata EL-i eesistumisüritusi.

Suundume kinosaali. Esialgu ei ole seal pimeduses näha midagi peale mu diktofoni väikse punase tule. Ruum on nii uus, et Mang ei tea veel täpselt, kus kõik lülitid asuvad.

Erilise sisekujundusega kinosaal mahutab üle 200 inimese. Foto: Rauno Volmar
Filmiprojektoreid on muuseumis kaks, üks digitaalne, teine nn vana kooli lindiprojektor. Foto: Rauno Volmar

Kui tuled põlema lähevad, laiub ees 210-kohaline kinosaal, mille tagumises seinas olevatest akendest on näha kahte suurt projektorit. „Kui tavaliselt kinodes keegi nende akende taha ei näe, siis tegime siia meelega suured avatud aknad, et külastajad ka projektsioonimaailma saaksid kiigata,” selgitab Mang.

Üks projektor on digitaalne, teine vana kooli oma, millega tuleb filme lindilt lasta. Mangi sõnul ei pane tavavaataja üldjuhul tähele, kas film tuleb digitaalselt või lindilt.

Erinevalt teistest kinosaalidest on siin istmete all pistikupesad. Mang selgitab, et kuigi kinos saab korralikult filme näidata, hakkab siinne saal toimima ennekõike konverentsisaalina. Kuid siia on juba sügiseks plaanitud filmiprogramm ja koostöö PÖFF-i alafestivali Justfilmiga.

„Duubel üks” räägib loo

Liigume edasi näitusesaali, kus on ehitustööd veel täies hoos ja vali puurimine sunnib vahel juttu katkestama. Mang räägib, et põhinäitus „Duubel üks” koosneb mitmest ruumist, mis kõik jutustavad järgemööda filmi tegemise lugu ja näitavad selle köögipoolt.

Filmilint, objektiiv ja paljud muud filmiga seonduvad asjad on ümmargused. Ümarat vormi kasutatakse just seepärast, et näitus on pigem voolav kui nurgeline.

Esimeses ruumis, mis näitab filmi tegemise esimest, idee-etappi, on praegu veel ainult kaarjad vineerseinad, mille sisse on ehitatud nelinurksed kastid. Neisse tulevad ekraanid, tekstid ja eksponaadid. Mang selgitab, et seinad on tehtud vineerist ega ulatu laeni just seepärast, et ka filmivõtetel ehitatakse enamik meile reaalsetena tunduvaid hooneid nii – vineer pidavat hea painduv materjal olema.

Maria Mang selgitab ehitustööde taustal, miks näitusesaali seinad on kaarjad: see näitus on pigem voolav mitte nurgeline. Ümar vorm on ka filminduses läbiv vorm: ümmargused on objektiivid, filmilindid jne Foto: Rauno Volmar
Maria Mang montaažiruumis. Kui muidu on ülejäänud näituse seinad hallikates toonides, siis montaažiruumile otsustati särtsu anda. Foto: Rauno Volmar

Ka ruumide kuju ei ole niisama ümmarguseks tehtud. „Filmilint, objektiiv ja mitmed muud filmiga seonduvad asjad on just ümmargused. Ümar vorm tuli sellest, et näitus on pigem voolav, mitte nurgeline,” selgitab Mang.

Kõnnime edasi teistesse ruumidesse, mis ehitusjärgus kõik üsna sarnased välja näevad. Nn filmitegijate koosolekuruumis on esimene eksponaat väljapanekut ootamas. See on makett nukufilmist „Isand”, mis on vändatud Tuglase novelli „Popi ja Huhuu” ainetel. „Nukufilmi võttepaik põhimõtteliselt ongi ju kast, aga terve see asi ehitatakse ettevalmistuse osas. Kui seda lähedalt vaadata, siis on näha, kui palju tööd ja vaeva on detailidega nähtud,” ütleb Mang.

Jõuame ruumi, mis kujutab filmi võtteplatsi. Siin käib aktiivne töö: ehitajad askeldavad parasjagu seina kallal, mille ekraanilt võib oktoobris näha Eesti näitlejaid pajatamas, kuidas nad oma rollidesse sisse on elanud. Eksponaate on teisigi – näiteks on siin vaatamiseks väljas Eesti aegade ühe populaarseima filmi „Nimed marmortahvlil” võttepäeva graafik.

Eksponaate tuleb teisigi: näiteks saab siin näha Eesti aegade ühe populaarseima filmi „Nimed marmortahvlil” võttepäeva graafikut.

Järgmistena tulevad montaaži-, esilinastuse ja turundamise ruumid. Neisse kogutakse plakateid ja filmimeeneid nii Eestist kui ka välismaalt. Siin saab arvatavasti näha „Nimed marmortahvlil” t-särke ning Mangi sõnul on muuseumi kogudesse antud ka viimase troonilt tõuganud ja kinodes vaadatuimaks Eesti filmiks saanud „Klassikokkutuleku” tegelaste teklid. Lisaks üritatakse saada ka „Novembris” figureerinud Krati kuju.

Ole osa filmist

Leidlikke lahendusi Eesti filmiajaloo tutvustamiseks on muuseumis veel. Näiteks on põhinäituse keskmes filmistuudio rohelise seinaga, mille ees askeldades saab endale taustaks panna mõne tuntud filmi keskkonna. „Meil on välja valitud kolm filmi kolmest žanrist – animatsioon, dokumentaalfilm ja mängufilm –, kuhu külastajad saavad end greenscreen'i taustal asetada ja ekraanilt vaadata, justkui oleksid ka ise selles filmis osalised,” räägib Mang.

Greenscreen, millega saavad külastajad end filmide osalisteks võluda. Foto: Rauno Volmar

Kuigi ruumides eksponaate veel peaaegu ei olnudki, tekkis külastajas pärast ringkäiku tunne, nagu oleks ta korraliku muuseumielamuse saanud. 2,7 miljonit maksnud projekt tundub oma uudsete lahenduste ja interaktiivsusega paljulubav ning loodetavasti toob see Maarjamäele nii eestlasi kui ka turiste. Filmimuuseumi eesmärk on saada sama atraktiivseks kui Lennusadam ja Teletorn.

Eesti Filmimuuseumi filmiallee viib Eesti Hollywoodi Foto: Rauno Volmar
Filmimuuseumi ehituse projektijuhi koer Glory, kes on kogu ehitusel silma peal hoidnud. Foto: Rauno Volmar

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare