Videvikukütuse jahil: kuldkettides vene ärikad ja tolmused garaažid
Möödunud nädalal karmistatud järelevalve piiripunktides ei ole salakütuse müügikohtadele vähemalt senini olulist põntsu pannud ja nn videvikukütust leiab Tartus paljude garaažide juurest, näitas Eesti Päevalehe eksperiment.
Kust üldse alustada sobivate müügikohtade otsimist? Tuleb tunnistada, et Vene kütusega äritsevaid nurgataguseid ei pea sugugi tikutulega taga otsima. Juba ainuüksi Google’i otsingusse sisse toksitud fraas „Vene kütuse müügikohad” annab palju tulemusi. Kindlasti aitab ka vana tuntud „ehk sa tead kedagi, kes teaks kedagi”. Mõned inimesed, kes ise regulaarselt sellistest kohtadest kütust hankimas käivad, hoiavad saladust aga kiivalt. Seda seetõttu, et müügipunktide püsimine on nende enda huvides.
Sõber, kes kuuleb, et ma plaanin salakütust otsima minna, rõhutab, kui tähtis on „hoida madalat profiili”. „Sa pead kindlasti ka mõne vanema autoga minema,” lisab ta. „Kõige parem on vähemalt 15-aastane Audi 100. See on eht Vene kütuse ostmise auto. Vähemalt olen ma nii kuulnud,” paneb ta mulle südamele. Mulle ja sõbrannale, kellega läksime eksperimenti tegema, sobis ka 2000. aasta Toyota Corolla, kuna ideaalset Audit ei leidnud.
Kohtade leidmist edasi uurides rõhutab üks teine inimene, tartlane, kellelt nõu küsisin, et salakütuse müügikohtade info liigub pigem suust suhu. „Tuleb lihtsalt minna kuhugi garaažide juurde, kus veidi rohkem autosid või inimesi on, ja küsida, et teil pidi siin bensiini müüdama. Tõenäoliselt juhatatakse kuhugi edasi.” Infoallikas kinnitab, et tema nii hämara äriga ei tegele. „Kõige parem on üldse tuttavate käest osta, sest garaažide vahelt saab kahtlase väärtusega asju,” lisab ta.
Kui siiani on meediast jäänud mulje, et tegemist on väikeste ärimeestega, kes endale lisaleivaraha teenivad, siis videvikutanklat külastades jäi mulje, et tegu on suurema ja organiseeritud võrgustikuga. „Ma tean, et need mehed ostavad kütuse veel kelleltki teiselt suurtes kogustes sisse ja siis müüvad edasi, aga rohkem mulle ei räägitud,” teadis sõbranna rääkida kütuseärimeeste võrgustikust. „On olemas telefoninumbrid, kindlad ajad, kui need „tanklad” lahti on,” lisas ta.
Osaluseksperiment
Sobiv koht ja katsejänesest Corolla leitud, võtab auto Tartus suuna Annelinna kõige kaugemasse otsa. Kuigi sõbranna, kes oli ennastsalgavalt nõus eksperimendis osalema, on garaažide vahel juba korra tehingu sooritanud, valmistab koha leidmine ka talle raskusi. Seetõttu sõidame õigest kohast mitu korda mööda ja hakkame juba käega lööma, sest müügikoht, mis on avatud kella kolmest pärastlõunal kella viieni õhtul, peaks peatselt uksed sulgema.
Möödume luksuslikest buumiajal ehitatud elumajadest. Ümbruskond muutub üha kõledamaks. Garaažide vahele sõites on tunne, justkui oleks ajas paarkümmend aastat tagasi läinud ja Nõukogude Venemaale sattunud. Roostetavad garaažiuksed ja tolmune auklik kruusatee jätavad üsna trööstitu mulje.
Nagu tavaline tankla
Neli arvatavasti vene rahvusest meest seisab kahtlustavalt ühe garaažiboksi ees. Tundub, justkui oleks sattunud tavalisse tanklasse. Nii kui üks auto lahkub, sõidab teine kohe ette.
„Skolko?” küsib nahktagis ja siniste Nike dressipükstega mees enne, kui sõbranna jõuab autoukse enda järel sulgeda. „Tridtsat litrov (30 liitrit),” on vastus. Selle peale tehakse garaažiuksed lahti. Üks mees toob lagedale suure kanistri ja mingisuguse masinavärgi, mis kütusepaaki pannakse ja läbi mille kütus autosse valatakse. Kaks eemal seisvat meest ajavad samal ajal kahtlustavalt ringi vaadates juttu.
„Kui palju maksma läheb?” Nahktagis mees, kes näib olevat seltskonna juht, raputab segaduses pead. Tundub, et ta ei saa eesti keelest aru, ja seega kordab sõbranna küsimust uuesti vene keeles.
„Tridtsat tri euro (33 eurot),” ütleb seepeale nahktagis ärimees. See teeb ühe liitri hinnaks 1,1 eurot, mis on kümme senti kallim, kui sõbranna viimasel ostukorral paar nädalat tagasi.
Väikese jutuga mehed
Tundub, et tegemist ei ole suure jutuga meestega. Kui sõbranna üritab küsida, kuidas äri muidu õitseb, tuuakse mokaotsast kuuldavale vaid üks „horošo”. Mehed ei jäta korrakski ümbrust kontrollivat pilku.
Sõbranna maksab sularahas, mispeale kogu tavaar viiakse tagasi garaaži ja uksed tõmmatakse kinni. Mehed jätkavad uste ees vene raadio kuulamist ja saadavad meid kahtlustava pilguga.
Auto käivitub samamoodi nagu varemgi. „Kas sa oma auto pärast ei muretse?” küsin, kui minema sõidame. „Nii vana auto sööb kõike,” on vastus.
Silmanurgast näen, kuidas uus auto meeste ees peatub ja garaažiuksed taas lahti lükatakse. „Äri õitseb ikka korralikult,” mõtlen endamisi. Adrenaliin on laes, kuid suhu jääb imelik maitse. Tagasi ei tule ma kohe kindlasti.
Selge on see, et sellistes tanklates ei müüda kütet ainult sõpradele, vaid turg on palju suurem. Ainuüksi Eesti Päevalehe eksperimendi käigus sattusime mõnepäevase vahega garaažide vahel kahte müügipunkti. Kui ka üks äri parajasti ei tegutsenud, leidis sealtsamast kerge vaevaga teise ärimehe, kes müüs küll bensiini asemel diislikütust.
Maksu- ja tolliamet saatis eile välja pressiteate, et paar päeva tagasi kontrollisid nende ametnikud Tartus asuvat garaažiboksi, milles toimus saabunud vihje kohaselt salakütuse aktiivne müük. Kontrolli käigus leiti garaažist plastkanistritest ligikaudu 250 liitrit mootorikütust, samuti olid olemas seadmed sõidukite tankimiseks ja väljastatava kütusekoguse mõõtmiseks. Kütuse käitlemisega seotud isik on MTA-le teada juba varasemate tollirikkumiste tõttu.
Kindel on see, et kuigi üks boks enda uksed sulges, on see vaid piisk meres ning mõningase otsimise järel võib selliseid müügikohti leida veel ja veel.
Kui kütust müüakse ühes piirkonnas mitmes boksis, siis on väga kahtlane, et need mehed teevad seda omapäi. Tekkis tunne, et neid kütusemüüjaid ühendab suur ahel, kus keegi teiste tegevusest vahelt lõikab. Inimesed on kohast teadlikud pool aastat. Sellest tekib loomulik küsimus: kus on korrakaitsjate silmad?
Statistikat ei koondata
Tõnis Kuuse
maksu- ja tolliameti teabeosakonna juhataja
Maksu- ja tolliameti (MTA) analüüsi andmetel toodi 2011. aastal Venemaalt sõidukite paakides illegaalseks kasutamiseks kütust hinnanguliselt kokku 11,83 miljonit liitrit. 2010. aastal oli MTA hinnangul salaturu maht 46,2 miljonit liitrit kütust.
2012. aasta esimese poolaasta jooksul on ametile laekunud 48 kütuseteemalist vihjet, millest 26 on seotud salakütuse müügikohaga. MTA ei koonda statistikat, kui palju salakütuse müügikohti on viimase aasta jooksul kinni pandud.
MTA analüüsib kõiki laekunud vihjeid ja vastavalt tuvastatud riskidele otsustab järelevalve meetmed, aja ja koha. Osa laekunud informatsioonist on osutunud kasulikuks ka hilisemas järelevalves.
MTA hindab kõrgelt kodanike panust, kes pettustele tähelepanu juhtides aitavad kaasa turvalisuse tagamisele riigis ja avalike hüvede jaoks kogutavate maksutulude paremale laekumisele.
MTA ootab kõikide tähelepanelike ja õiguskuulekate inimeste vihjeid maksualaste ja salakaubaveoga seotud rikkumiste kohta tasuta vihjetelefonil 800 4444 või e-posti aadressil vihje@emta.ee.
Kaotab autole garantii
Raimo Vahtrik
Statoil Fuel & Retail Eesti AS-i ärikliendiosakonna juht
Väävlisisalduse normidele mittevastavate mootorikütuste kasutamisel ummistub kiiresti auto heitgaaside katalüsaator, mis on arvestatud käitlemiseks väävlivabade mootorikütustega. Samuti põhjustab suurem mootorikütuste väävlisisaldus intensiivset korrosiooni (rooste) väljalasketorustikus ja kütuse toitesüsteemis. Tulemuseks on keskmisest suurem kütusekulu ja lubatust kõrgem CO2 emissiooni tase, mis võib saada takistuseks auto tehnilisel ülevaatusel.
Kohe pärast suure väävlisisaldusega mootorikütuse tankimist autoomanik mingeid erinevusi ei tunneta, auto remontimise vajadus tekib tõenäoliselt hiljem.
Kindlasti kaotab kehtivuse ka autole müüja poolt antud garantii, kui auto viga tuleneb ebakvaliteetse (normist suurema väävlisisaldusega) mootorikütuse kasutamisest.
Venemaal on üleminek väävlivabadele mootorikütustele olnud arutusel, kuid konkreetset normatiivakti ei ole selle kohta vastu võetud. Praegu on tehtud vaid esialgne plaan, mille alusel võeti eesmärgiks viia väävlisisaldus aastaks 2015 Euroopa Liiduga samale tasemele.
Mõjutab rohkem keskkonda
Toomas Saks
Eesti õliühingu juhataja
Ega Vene kütus palju meil tarbitavast kütusest ei erine. Suurim erinevus on, et seal on lubatud suurem väävlisisaldus, aga sama väävlisisaldusega sõitsime ka meie mõni aasta tagasi ja see on rohkem keskkonna kui mootori probleem.
Venemaal ei ole nii põhjalikku kontrolli kütuste kvaliteedi üle kui meil, nii et kindlasti võib seal sattuda „halva partii” otsa ja see võib ka autole halvasti mõjuda. Kui inimesed on Vene kütuse ostnud Eestist kusagilt nurgapealsest kanistrist, peavad nad arvestama, et kasutavad salakütust, ja juhul kui on probleeme kvaliteediga, ei ole neil kusagilt abi loota.
Minu meelest ei ole siiski õige arutada, kas Venemaa kütus vastab meil kehtivatele kvaliteedinormidele või mitte. Arutada tuleks selle üle, kuidas takistada salakaubandust kui niisugust ja tagada Eestis maksude maksmine ja aus konkurents.
Mootorikütus
- Mootorsõidukiga Eestisse saabumisel on lubatud aktsiisivabalt kaasa tuua:
- mootorsõiduki sihtkohta jõudmiseks vajalikus koguses mootorikütust, mis on sõiduki standardses kütusepaagis ja mida kasutatakse ainult sellessamas sõidukis;
- peale standardses kütusepaagis oleva kütuse ühe päeva jooksul esmakordsel Eestisse saabumisel kuni kümme liitrit kütust mootorsõiduki kohta samas sõidukis tarbimiseks.
- Aktsiisivaba mootorikütust tohib kasutada vaid sõidukis, millega kütust sisse veeti, ja keelatud on kütuse sõidukist väljavõtmine või selle igasugune üleandmine.
Trahv:
Standardses kütusepaagis aktsiisivabalt sisseveetud kütusega ebaseaduslike toimingute ja tehingute tegemise eest on karistuseks rahatrahv kuni 300 trahviühikut ehk kuni 1200 eurot. Juriidilise isiku puhul karistatakse rahatrahviga kuni 3200 eurot.
