Vihula kivine haud on paljude asjaolude õnnetu kokkusattumine
Mõis, tööandjad ja poiste kodulinn Kunda leinavad, kohalik rahvas on keeletu. Söögikohas Jääkelder on valgel laual mustad leinalindid, lillevanikud ja kolm küünalt. Kohalikud naised hommikul panid. Täna köögis pannid ja potid ei kolise. Et õnnetuil hingedel oleks rahu.
Ometi hakkas kõik ju Vihulas hästi minema. Mõis sai uued omanikud, tegus seltskond. Eesti tippfirma Restor alustas restaureerimist, kavandamisel oli esimene avalik üritus.
Neljapäeval, tööpäeva lõpul toimetas kolm noort meest katuseta aidapoolel müüri veeres. Ei, müüri nad ei puutunud, arvatakse täna, teinud hoopis uuringuid. Korraga kostis hirmuäratav kolin. Paekivimüür, millel 12 meetrit kõrgust ja pool meetrit laiust, murdus pooleks. Kolm meetrit jäi püsti, ülejäänu lajatas vastu maad. Sekunditega oli kõik läbi. Kohalejõudnuil polnud enam midagi teha.
Kui päästeautod ja kiirabid Võsult, Kundast, Haljalast ja Rakverest Vihula poole kihutasid ja sireenid huilgasid, hakkasid helisema paljude kohalike memmede telefonid. Tuttavad ja lapsed helistasid murelikult, ega ometigi tuli lahti ole. Ka oma kõige koledamates hirmudes ei osanud keegi ette näha, et üheksa meetrit ja lugemata tonnid paekivi mattis enda alla 18-aastane Joonase, 25-aastase Sergei ja 26-aastase Vadimi.
Päev hiljem on algatatud kriminaalasi ning tööõnnetuse uurimine. Mõis ja tööandja langetavad hukkunute ees pea. Kas juhtunut saanuks vältida, kumiseb kõigi peas küsimus.
„Meestel oli nii kaitsevarustus kui ka kiivrid,” ütleb Ülle Politajev, Ida-Viru töökaitseinspektsiooni juhataja.
„Teeme kõik, mis võimalik, et aidata uurimisorganeid, oleme kõik šokis,” sõnab Külli Karing, Vihula mõisa juhatuse liige.
Ei näinud ette
„Sellist ohtu polnud võimalik ette näha, mehed üritasid langeva seina eest ära joosta, aga ei jõudnud, täna on meil leinapäev, tööd ei tee,” ütles Arsi Kook, aktsiaseltsi Restor peadirektor eile.
„Kurb paratamatus, Restoril olid kõik load olemas, kõiki tingimusi täideti,” ütleb Anne Kaldam, Lääne-Virumaa muinsuskaitseinspektor.
„Kurb ja mõistmatu kuidas üks müür ühel hetkel lihtsalt ümber kukub. Eks elu läheb edasi, aga meie külale jääb pikka aega must märk külge,” räägib Jaan Kruus, Vihula külavanem.
„Kolm noort Kunda linna meest on lahkunud, kurb,” ütleb Allar Aron, Kunda linnapea.
Selgeid vastuseid ei ole. Ja isegi kui vastused olemas oleks, ei vaibuks kivise haua kohal leinava ema nuuksed. Tuul kolistab kolme kiivriga. Ainsamaga, mis meestest maha jäi.
Üle külarahva ja omaste toodud küünalde ja varisenud müüri astuvad Virumaal tuntud ehitusmehed. Vaatavad pragudest läbiimbunud aidahoonet ja mõtlevad: kuidas ise teha nii, et hullu ei juhtuks. Vaatavad, räägivad vaikselt, leiavad üsna mitu õnnetut kokkusattumust.
Esiteks puudus varinguga aidapoolel katus, vihm sai oma tööd teha, mörti murendada. Teiseks olid koos katusega maha võetud ka sarikad ja talad, mis võisid seinu toetada. Kolmandaks olid neljapäeval kõva tuul, mis katusealusesse kotti sattudes võis müüri liigutada. Ja neljandaks võis saatusliku vibratsiooni esile kutsuda ka naabruses töötanud väiketraktor.
„See on nii kole õnnetus, et kohe ei taha rääkidagi,” arutavad memmed kohalikus postkontoris, ent räägivad ometigi. Mure ju südamel, midagi nii hullu pole vaikses Vihulas kunagi varem juhtunud.
„Istusin öösel üleval, kohe und ei tulnud, nii kole oli sellest mõelda,” ütleb esimene memm ja vangutab pead. „Nii noored mehed, elud puha elamata,” lisab teine ka enda peavangutuse. „Kuidas üldse nii hullusti saab juhtuda,” kostab leti taga seisja ja vangutab samuti pead.
Murelikku peavangutamist ja pearäti nurgaga üle silmade tõmbamist on nüüd Vihula mõisa veeres tükiks ajaks. Aidas maas aga vedelevad doominokividena langenud paelahmakad, külg külje kõrval, kogu maa on neid ja muret täis.
Mõis, kus kõlas rahvalaul
„Viru säru” toimumiskoht.
Hooldekodus oli tulekahju.
•• Vihula mõis on avalikkusele tuntud kohana, kus on toimunud mitu folkloorifestivali „Viru säru”.
•• Esimene kirjalik viide Vihula mõisale pärineb 1501. aastast, mil see kuulus parun Hans von Lodele.
•• 1810. aastal sai Vihula omanikuks Alexander von Schubert, kelle isa oli Venemaa tsaari Paul I kojanõunik. Mõisa ehitised pärinevad 17. ja 18. sajandist.
•• Nõukogude ajal oli häärberis hooldekodu, kus 1982. aastal puhkes palju pahandust tekitanud tulekahju.
•• Pärast mitut omanikuvahetust võttis sel aastal mõisa oma haldusse OÜ Vihula Mõis ja alustas ulatuslikke restaureerimistöid.
•• Mõisa juures asuvasse jääkeldrisse on ehitatud aasta ringi lahti olev stiilne söögikoht, avatud on erilise sisekujundusega hotell.
