Viimase kursuse arstitudengitest õpib soome keelt 80 protsenti
Kõnekas seik: tänavu küsisid Tartu ülikooli viimase kursuse arstitudengid viktoriini käigus õppejõududelt, kui palju peatselt kooli lõpetavatest tulevastest arstidest õpib lisaks soome keelt. Õige vastus oli neli tudengit viiest.
Seda, et arstide lahkumine on Eesti tervishoiu üks suuremaid probleeme, ei eita keegi. Statistikagi näitab: kui möödunud aasta oli rekordiline – siis võeti tõendeid välismaale tööle siirdumiseks läbi aegade enim –,
siis tänavu on tempo ainult hoogustunud. See ei tähenda iseenesest, et kõik need arstid ka reaalselt lahkusid, kuid signaali annab küll. Hinnanguliselt võib välismaal töötada ligi tuhat arsti, täpset arvu ei tea keegi.
Kui võrrelda Eesti arstide palku Soome ja Rootsiga, kuhu arstid kõige enam tööle lähevad, vaatab vastu kolme-neljakordne palgavahe.
Arstide liidu peasekretär Katrin Rehemaa toob esile kolm põhjust, miks arstid Eesti jätavad: palk, töökoormus ja ajakirjanduses võimendatud negatiivne suhtumine. „Arstide põhipalk on viimased neli aastat langenud,” sõnab ta. Arstide liit ja tervishoiutöötajate kutseliit soovivad kollektiivlepinguga panna paika selged reeglid töökoormuse arvestamise ja ületunnitöö hüvitamise kohta. Samuti tõsta arstide, õdede ja hooldajate töötasu alammäära. „Kahjuks ei taha ei haiglate liit ega sotsiaalminister meiega läbirääkimisi pidada, ka lepitusmenetlus riikliku lepitaja juures lihtsalt seisab. See kõik Eestisse jääma just ei innusta,” räägib Rehemaa. Arstide lahkumine põhjustab aga siin töötavate inimeste ülekoormust ja tihti ka pikki ravijärjekordi.
Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Ivi Normet ei eita – tegu on suure probleemiga. Tegelikult algas see juba 2004. aastal, kui arstid said Euroopa Liidus vabamalt liikuda, kuid viimaste aastate statistika on hirmutav. Kas me peaksime arstide palku põhjanaabritega võrdlema? „Vaatama ikka peab,” sõnab Normet. „Aga selles mõttes on ta paratamatus ja lootusetus, et me ei saa kuidagi arste ja õdesid kogu Eesti võimalustest välja rebida. See teebki meie olukorra kõige keerulisemaks,” tunnistab ta. Tõsi, arstid on ühed vähesed spetsialistid, kellele on uksed avatud üle maailma. „Praegu värvatakse nii agressiivselt, tehakse keeleõpe väga mugavaks, piltlikult öeldes tuuakse koju kätte ja makstakse kinni. Korraldatakse elamine Soomes, lasteaia- ja koolikohad, perele keeleõpe,” räägib Normet.
Koolidel täiskoormus
Kõrgkoolid töötavad arstide ja õdede koolitamisel täisvõimsusel, et pehmendada kodumaalt lahkumise mõjusid. Kuid ukse ees on aastad, kus gümnaasiumilõpetajaid on väga vähe. „Me põhiliselt tegeleme sellega, et Eestis oleks hea töötada. Sellega, et hakkame palkades võistlema, ei jõua kuhugi,” märgib asekantsler. Kokku on lepitud, et arstid peaksid teenima kaks keskmist riigipalka. Seda, millal see aeg kätte võiks jõuda, ministeerium ei ennusta. Kolmeprotsendist palgatõusu aastas lubatakse arstidele ülejärgmisest aastast. Arstide liidu peasekretär Rehemaa sõnab aga, et praegust poliitikat jätkates ei jõua kahe keskmise palga aeg kunagi kätte. Ning see olnuks piisav arstide siin hoidmiseks ehk kolm aastat tagasi, nüüd on palga ostujõud langenud ja töökoormus tõusnud.
Üldistades võib öelda, et aastas lõpetab kooli sadakond arstitudengit, samal ajal jõuab sada arsti pensioniikka ja üle saja võtab tõendi välismaal töötamiseks. Kuid ministeeriumi hinnangul ei näita nende prognoosid veel praegu, et tegu oleks nii suure kriisiga, mis vajaks riiklikku strateegiat arstide värbamiseks teistest riikidest. „Praegu pole me migratsiooniprogramme paika panemas, aga oleme valvel. Kui vaja, peame samamoodi tegema nagu teised,” tunnistab asekantsler.
Ida-Viru keskhaigla juhatuse esimees Tarmo Bakler räägib aga, et kui riiklikku plaani veel pole, siis reaalsus on selline, et arste juba tuleb ida poolt tööle kutsuda. Ida-Viru keskhaigla tahaks praegu täiskohaga tööle kutsuda 30 kuni 40 arsti, kuid tulijaid ei ole. Viimaste aastatega on täiskohaga töötavatest arstidest haiglast välismaale lahkunud kümmekond, lisaks need, kes töötasid korraga Eestis ja välismaal ning lahkusid lõplikult. „Meie jaoks pole piiri tagant arstide tööletulek mingi teoreetiline võimalus, teeme seda pidevalt,” sõnab Bakler. Praegu töötab haiglas 12 arsti Venemaalt, Ukrainast, Kõrgõzstanist ja Moldovast. Tulekul on veel seitse arsti.
Arstide puudus ei tähenda Bakleri sõnul, et töö jääks tegemata. Puuduolevate tohtrite töö teevad töötavad arstid ära lisatundidega. Samuti on haiglas tööl palju pensioniealisi arste, kelle koormust võiks vähendada. Lisaks need, kes ei ela Ida-Virumaal ja käivad tööl osaajaga. „Enamik haiglaid otsib endale töötajaid,” räägib Bakler. Vahe on selles, et mõned tunnistavad seda avalikult, teised mitte.
Arstide liit võõrtööjõu sissetoomise üle rõõmus ei ole. Rehemaa sõnul peab riik vastutama, et nende erialased oskused tagaksid patsientidele kvaliteetse arstiabi. Haigetega suhtlemiseks on vaja ühist keelt. Tõlgi abi saab küll kasutada, kuid see peaks jääma siiski hädavariandiks. „Me ei pea õigeks, et tulevikus on patsiendid kogu Eestis samas olukorras nagu praegu eestlased Ida-Virumaal, kes sageli arsti ja õega emakeeles suhelda ei saa,” sõnab ta. Ning needki arstid, kes meile tulevad, kasutavad Eestit pigem vahepeatusena teel suuremat palka pakkuvatesse rikastesse Euroopa riikidesse.
Kirurg: oodakem arste koju tagasi
Kõrgelt tunnustatud südame- ja veresoontekirurg Tiit Meren on muu hulgas mitu aastat töötanud Šveitsis, samuti sõjakoldes Afganistanis. Tallinnas paiknevas taastava kirurgia kliinikus on ta tööandjaks, töötades samal ajal ka ise kirurgina. Möödunud nädalavahetusel osales Meren Soomes kirurgide aastakongressil. „Teema on nutuseks läinud, me tõesti kaotame nii palju kolleege sinna,” tunnistab ta. Kolleegidega suheldes sai ta ülevaate viimase aja trendidest. Mõnes Soome haiglas on kirurgiaosakonnad täielikult eestlastega mehitatud. „Räägitakse lausa eesti keelt,” imestab Meren. Iga aastaga kohtab ta aina rohkem kaasmaalasi, kes ütlevad, et on pistikut Eestist välja tõmbamas ja asumas Soomes täiskohaga tööle.
Meren kritiseerib ühtlasi mõõdukalt Eesti kohalikke haiglajuhte. „On haiglaid, kus öeldakse: kui läksid ära, siis meie seas tagasipöördumise kohta enam ei ole,” räägib ta. Meren on isegi püüdnud paari arsti tagasi Eestisse tööle aidata. Aga ei õnnestunud. Seega tuleks haiglajuhtidel, kes avalikkuse ees räägivad äraminemisest kui suurest probleemist, käituda missioonitundeliselt ja kui arst soovib tagasi pöörduda, siis seda ka võimaldada. „Meid on 1,3 miljonit. Kui me kõik niimoodi käitume, ei tule tulevikus sellest midagi välja,” sõnab Meren.
Üks suurt muret tekitav tendents närib Mereni hinge veel. „Residendid lähevad rühmade kaupa Soome ja neile pakutakse kohe töökohti,” selgitab ta. Eesti haiglatel tuleks seega noorte suhtes olla avatumad, pakkuda neile rohkem tuge ja võimalusi. Kuid kokkuvõttes jõuab Merengi rahani. Olukord, kus nädalaga teenib Soomes Eesti palga, väljarännet ei lõpeta. „Me võime tiritamme ka teha, aga inimesed lihtsalt lähevad parema palga peale,” ütleb ta.
