Vilja riigile! Punalippude lehvides, kampaania korras

1945. aasta oli esimene, mil Nõukogude võim kehtis lõplikult iseseisvuse kaotanud Eestis täiel määral.

Kümned tuhanded eestlased igatsesid Venemaa avarustest ja vangilaagritest tagasi koju. Kümned tuhanded jäidki läände, teisele poole raudset eesriiet. Ja enamik püüdis kampaanialikus kommunismiehitamises kuidagi ellu jääda.

Üks mõiste, mis 1945. aasta ajakirjandusest kohe silma hakkab, on punavoor: talunikud hakkasid (kommunistliku ajakirjanduse väitel suurest vaimustusest, tegelikult ähvardavast karistusest ajendatuna) vedama riiklikesse kokkuostupunktidesse põllumajandussaaduste koormaid, ikka hobuvankreis, sest autodest oli ju sõja lõppedes karjuv puudus. Mõnel pool pandi vankris ka punalipp lehvima. Esimesi nn punavoore nähti juba 1944. aastal, laulmist ja punalippe kasutati järgmistel aastatel pigem küll propaganda korras.

Kuna klassivõitlus oli kohustuslik, soosis norm ühtesid ja karistas teisi.

Täiesti salajane otsus talupidamiste vilja, kartuli, liha ja piima sundusliku riigile müügi normidest võeti EKP keskkomitee büroos vastu juba 11. septembril 1944. Kuna klassivõitlus oli kohustuslik, soosis norm mõistagi ühtesid ja karistas teisi. Oli neid, kes said rõõmuga oma normid täidetud, eriti uue võimu nn uusmaasaajad, kuid üsna palju ka neid, kes ei suutnud (ega ka tahtnud) neid täita. Ka Eestis hakati juurutama kulaku mõistet ja 1945. aasta algas juba „saboteerijate” püüdmise ja vangi panemise tähe all.

Kõik käis nüüd kampaania korras: metsaraiumine, kevadkülv, viljakoristus, sügiskünd. Ikka normide täitmiseks.

Faktidesse süvenedes avastas Pärnumaa rajoonileht Töörahva Hääl paraku jaanuari lõpus, et 1) Abja vallas oli vili peksmata, sest polnud masinisti, viljapeksumasin oli aga laenatud teise valda, 2) Saarde valla varumisvoliniku käes olev norme mitte täitnud talundite nimestik sisaldas üle 200 nime, kuigi enamik neist oli normid täitnud, 3) Lelle vallas oli norme määratud ka kehvikuile, kel polnud peres ühtki tööjõulist inimest, 4) Sauga valda saadetud parteivolinik ei saanud kohapeal isegi nõupidamist korraldada, sest kohaliku täitevkomitee esimees, varumisvolinik ja komsorg olid „kõik keskmiselt joobnud”. Selline avameelsus lõpetati ajakirjanduses küll enam-vähem kohe.

Ühiskonnas sai kohustuslikuks olla „eesrindlane” ehk pidevalt avaldatud „sotsialistliku võistluse” edetabelite eesotsas. Neist, kes juhtusid normide täitmisega hätta jääma, said „tagurlased”, „külakurnajate ja kulakute käsilased” ja nad võisid (juhul kui juhtusid vastutaval kohal olema) olla veel õnnelikud, kui nad ainult ametist maha võeti, mitte kohe vangi ei pandud. Raske polnud ka mõne kuuga eesrindlasest tagurlaseks muutuda. Ja tagurlane löödi muidugi ajakirjanduses avalikult häbiposti.

Kõik käis nüüd kampaania korras: metsaraiumine, kevadkülv, viljakoristus, sügiskünd. Esmalt tuli täita kvartaliplaane, siis juba päevanorme ning nagu ikka, oli enamik valdu ja metskondi nendega krooniliselt hädas. „Ilmnenud on rida puudusi”, „poliitharidustöö on nõrk”, „kõrvaldada väärnähtused”, „täielikult puudus koosolekul bolševistlik asjasse tungimine” on väljendid, mida võib lugeda punalipulistest ajakirjandusväljaannetest.

Selle kõige vahele mahtus ka sündmusi, millest ajakirjandus vaikis. Siseasjade rahvakomissariaat (NKVD) alustas uue hooga küüditamist. Esimesena võeti ette 1939. või 1941. aastal Eestisse jäänud sakslased: enamasti Saksamaale siirdumiseks liiga vanad inimesed või need, kes olid eestlastega abiellunud. Niisiis hakati perekondi lõhkuma. Nende ainus „kuritegu” oli rahvus.

Rong Molotovi oblasti poole

1945. aasta 15. augustil küüditati näiteks tühjaks Tallinna Tatari tn 23/25 vaestemaja, kus olnud vanurid ei jaksanud isegi omal jalal liikuda. Rongiga saadeti Molotovi oblasti poole teele vähemalt 407 inimest, kelle hulgas oli ka palju eesti rahvusest lapsi.

Küüditamine ei piirdunud kahe suure, 1941. ja 1949. aasta lainega, vaid oli pidev karistusmeede, mida rakendati vähemalt 1953. aastani.

Ellu jäänud küüditatuid hakati koju laskma alles pärast 1956. aastat.

Rahvaarv neljandiku võrra vähenenud

854 000 elanikku oli jaanuari alguses Eestis.

831 000 ehk 97,3% neist olid eestlased.

282 000 inimese ehk ühe neljandiku võrra oli Eesti rahvaarv sõja-aastatega vähenenud. Nüüd hakati venelasi jt NSV Liidu rahvaid hulganisti siia asustama.

22 000 eestlast (umbkaudu) elas Rootsis.