Aga alustada tuleb sellest, et tublid mehed ja naised hakkasid mind piiluma. Silmad piilusid mind hange tagant, poeteel ja autoroolis, tänavast rääkimata. Ei, ega ma midagi paha ja pättust teinud, et peaksin piilumist hä­benema. Pigem hakkas piilujate pärast kurb. Tunnen ju paljusid neist. Tublid ja säravad inimesed. Aga nüüd on nad seintele kinnitatult, treilereile venitatult, postidele paigutatult kuidagi ebalevad. Mõni suisa kurb või ehmunud, nagu koolipoiss, kes kogemata matemaatikatunnis puuk­su lasknud, või nagu neiu, kel presidendi vastuvõtul sukasilm üles jooksnud. Isegi need, kes naeratavad, tegid seda kuidagi kunstlikult, justkui käsu peale.

Issand, milliseid lahedaid plakateid on maailmas joonistatud! Igast raamatukogust võib leida albumeid, kus üks taies on  ahhetama panevam ja vaimukam kui teine. Aga meie valimisplakatid – ja seda hoolimata erakonnast – on tuimad, igavad ja hallid. Inimesed istuvad kui kohtukulli ees, selle asemel et midagi teha, tarkust ja tarmukust näidata. Kas tõesti on parteidel raha nii palju, et seda igavalt kulutada?

Rääkisin murest sõpradele-tuttavatele ja peagi oli plaan valmis. Tuunime valimisplakatid ära! Teeme säravaks. Vaatame, kas inimestele läheb peale.

Ja nii istubki siis Rakvere promenaadil kunstnik Riho Hütt, viltpliiats pihus. „Terve õhtu mõtlesin, ja välja mõtlesin – riigikogusse ihkaja peab olema nagu Buddha, kellel palju-palju käsi, et ta kõigi tegemiste-toimetustega ühele poole jõuaks!” Nii ütleb Riho ja käsi sigineb tema käe alt paberile kui kirjusid koeri kevade hakul külapoe veerde.

Poisid astuvad mööda, vaatavad ammuli sui. „Lahe, lahe, kui onul nii palju käsi on!” Mis nendega aga teha? Poisid teavad: ühe käega peab pulgakommi pakkuma, teisega jäätist. Tehtud!

Suur maalritöö

Ema lapsega astub mööda, naeratab õnnelikult. Memmed tulevad turukottidega vehkides, jäävad seisma. Küsivad, miks käib suur maalritöö just siin lumehange veeres. Eks ikka sellepärast, et majaseinal olevatest valimisplakatitest snitti võtta, selgitame. „Appikene!” kilkavad mem­med. „Me pole näinudki, et nad seal ripuvad!” Ometigi käivad nad mõnda aega üleval rippunud valimisplakateist iga päev mööda. Lustakad naeruturtsatused Riho plakati juures ei vaibu.

Tõlkebüroo omanik ja koolitaja Raivo Riim on rohkem keele- kui pliiatsimees. Tema lisandus on filoloogiline, aga annab silmad ette nii mõnelegi kuulsale reklaamibüroole. „Inimlikkust pole,” on Raivo sõnum. Siis panebki suurelt kirja, mida lihtsat ja inimlikku võiksid riigikogusse pürgijad palakateil teha. Et oleksid inimese, mitte muumia moodi.

„Saadikukandidaat pannkooke tegemas, kartuleid koorimas, saunas vihtlemas, suusatamas, rahvatantsu tantsimas, ujumas, kooris laulmas, pilli mängimas, rattaga sõitmas, joonistamas, lund rookimas, heina niitmas, koera jalutamas, lastega mängimas…” jätkab Raivo pliiatsit viibutades ühe hingetõmbega. „Aga kas ka lapsi tegemas?” poetan vahele iva iibe tõstmise vajadusest ja väärika eeskuju nakatavusest. Pikk mõttepaus, mida ilmestavad taas möödujate naeruturtsatused ja soojad muiged.

Ja siis pakun pliiatsit ka möödujatele, kellest kõige usinamad on Rakvere gümnasistid Hanna ja Liisa-Mai, kes panevad kirja, et valida tuleb inimest, mitte lubadusi.

Valimisplakat – see on tõesti imelihtne, kui asja ilusti ja inimlikult ajada! 

Tuhanded plakatid

Mõnel täpne arv,

mõni aga keerutab

•• IRL-il on üle Eesti väljas 2450 plakatit, kujundus agentuurilt IDEA.

••  Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Tallinnas, Tartus ja Viljandis väljas olevad välireklaamid on teinud reklaamiagentuur Rakett. Mujal korraldasid kandidaadid selle ise. Tallinnas on 155 plakatit, Tartus 45, Viljandis 20. Maakondades on suuremaid pindu umbes 40, väiksemaid sadakond.

•• Reformierakond ei suutnud EPL-i päringule plakatite arvu kohta selget vastust anda. Nende välireklaamid on kujundanud Kontuur Leo Burnett.

••  Ka Keskerakond hoiab pla­katite koguarvu saladuses. Välireklaamiga olevat kaetud kõik maakonnad. Reklaamid on valmistanud Midfield OÜ.

Rahvaliit välireklaami plaaninud ei ole, ka rohelised mitte.