Kui turvakodu juhataja Kaja Kübar selletalvise karujuntsu aedikust õue peale ringi jooksma laseb, sörgib too kui taltsas koerakutsikas oma hooldaja kannul. “Temaga ongi see probleem, et metsa teda enam tagasi lasta ei saa, sest ta oli juba siia sattudes inimestega ära harjunud,” tähendab Kübar nädal tagasi Virumaalt toodud umbes kolmekuuse karuplika kohta. “Seepärast leiabki ta mõne kuu pärast endale uue kodu ühes Võrumaal asuvas eraloomaaias.”

Tegemist on sellesama karupojaga, kes sattus kaks nädalat tagasi Lääne-Virumaal Arbavere külas ühe metsatalu värava taha ja pensionieas perenaisel pea-aegu südame saapasäärde ehmatas.

“Aedade taha ta hulkuma jäigi,” räägib Kübar, kelle arvates on tegemist loomaga, keda on keegi pärast emakaru pesalt hirmutamist mõnda aega enda juures hoidnud ning hiljuti jälle metsa tagasi viinud. “Metsikud karupojad ei lase endale inimest ligigi.”

Kuid sellele Päntuks hüütavale karuplikale pakub kõige enam mõnu just teravate hammaste ja aukartust äratavate küünte abil oma perenaisele sülle ronimine, et seal siis nagu tita rahuloleva kugina saatel innukalt oma esikäppasid lutsida. “Täpselt nagu maja taga raba servast kostev tedrekukkede pulmatantsu saatev mulin,” võrdleb Kübar muiates lutsimist saatvat kummalist heli.

Peale karuplika, kes sülest maha tõstmisel ärahellitatud lapse kombel pööraselt jonnima kukub, kosub turvakodus ka üks Tallinna lähistelt toodud tänavune hülgepoeg. “Kaks hülgevõsu on vahepeal juba merre tagasi viidud, kevaditi satub neid ikka siia,” märgib Kübar, kui silma-põletiku käes vaevlevale kõhnale hülgehakatisele kala annab. Kui muidu neelab too aplalt alla kõik, mis suu juurde satub, siis ravimiga kalad tunneb ta otsekui nõia-väel kohe ära ning hoiab suud kinni, hambad ristis.

Hülgele on aedikus seltsiks üks Madalmaadest Taimõri poole rännuteel olnud hani, kelle üks jalg on vigane ja kes ei saa seepärast veel tükk aega hoojooksuga lendu tõusta. Aga vabanemist ootavad veel hiireviu, lahases olnud tiivaga händkakk ning tõelise haruldusena väikepistrik, keda on meie looduses üldse vaid umbes paarikümne ringis.

Kuna peatselt on algamas aeg, kui ringi hakkavad hulkuma esimesed tänavu sündinud loomariigi esindajad, paneb Kübar kaastundlikele inimestele südamele selliseid maailmaavastajaid mitte puutuda. “Tavaliselt varjab emasloom end kuskil läheduses,” ütleb ta ja viib müramistujus Päntu tagasi kuuri alla aedikusse.

Väike karuhakatis näitab seepeale ka ehtsat karu iseloomu, sest pettunud valjust jõuramisest ja mürgeldamisest värisev kuur ähvardab iga hetk laguneda.