Vladimir Võssotski: jumala juurde ei saa hilineda
Vene poeedid elavad kiiresti ja surevad aeglaselt, nii aeglaselt, et hiljem valmivad terved köited mälestusi nende agooniast: lendavad kokku raisakullid, kes ahnitsevad pärani silmi valget pohmelli, vahtu tema suul, okset, süstlajälgi, rasvaste ussidena tursunud veene ning teatavad lõpuks rõõmsas paanikas: Vladimir Võssotski on surnud! Jõi ennast surnuks!
1980. aastal oli Võssotski neljakümne kahe aastane. Ta suri.
Eluajal ei avaldatud ainsatki Võssotski luuletust. Venemaal ei elanud ainsatki inimest, kes poleks Võssotski luuletusi peast teadnud. Oma luuletusi ta laulis, kisendas, kähises, murdes oma madalat külmetunund häält, purustades kitarrikeeli; miilitsad ajasid viisakalt laiali hullumeelseid, kes üritasid minna tema poolpõrandaalusele kontserdile. Kogu maa elas õlale riputatud kitarriga, karedaks muutunud sõrmedega, nende kolme akordi saatel, mille abil võis laulda mida tahes.
Nõukogude kunst on tihedalt seotud eluga. Võssotski sidus selle tihedalt surmaga. Surm oli aga Nõukogude Liidus keelatud: see võrdus mässuga, terrorismiga, selle kodumaa reetmisega, kus kõik vaatasid ühesuguste helgete silmadega ühesugusesse helgesse tulevikku. Kurbus oli reetmine, piin oli reetmine. Võssotski laulis kurjadest inglitest, katkemistest, surmast ja valust, lahkuminekutest, mis on kohtumistest tugevamad, üksindusest, mida ei suuda ravida rahvamass.
Võssotski suur armastus - tema naine Marina Vlady - kirjeldas oma raamatus prantslaslikult elegantse häbitusega, kuidas Võssotski täpselt jõi, märatses ja skandaalitses, proovid nurja ajas, sõpradest lahti sai, hakkas tarbima narkootikume ja lõpetas võimetusega voodis
Kahestunud isiksus: skisofreenia kunst
Võssotski elas ja lõi riikliku skisofreenia ajastul, isiksuse kahestumise all kannatas terve maa: päeval panid intelligendid selga sinised gabardiinkostüümid, hääletasid parteikoosolekutel ning kiitsid heaks partei ja valitsuse otsused, õhtul aga, riietunud musta sviitrisse ja teksastesse, võtnud kitarri ja joonud pisut viina, istusid nad köökides, kirusid ja sõimasid kõike, mis päeval oli olnud. Lugesid keelatud kirjandust, mille eest võidi kinni panna. Aga midagi erilist selles keelatud kirjanduses ei olnud: seal räägiti lihtsalt, et elu ei koosne mitte ainult elust, vaid ka surmast, et armastus - see on valu ja õudus, et kurbus ja üksindus on mõistuse normaalsed tagajärjed
Kõikidel olid omad teisikud: karsketel - purjus, abieluinimestel - vallalised, rumalatel - targad, korralikel - põhjakäinud. Moes olid võluvad lurjused, andekad sigatsejad. Geniaalne teesklus valitses maailma. Teisiklus ise on aga meile arusaadav olnud juba Dostojevski - Jessenini aegadest peale, oleme harjunud oma teisikut peeglis puruks lööma.
Viimased rollid
Poeet Vladimir Võssotski oli legendaarse Moskva Taganka teatri tähtsaim näitleja. Ning kõikides oma teatrirollides oli ta ennekõike poeet ja laulja Vladimir Võssotski. Tema Hamlet tuli lavale mustas sviitris ja laulis kitarri saate laulu Hamletist. Muusika oli kirjutanud Võssotski, sõnad Boriss Pasternak - parim Shakespeare`i vene keelde tõlkija, suur poeet, keda kiusas taga ja tappis seesama maa ja seesama skisofreeniline ajastu.
Võssotski laulis poeedi huku raudsest möödapääsmatusest, kuid ka poeedi õigusest maailma üle kohut mõista; seepärast korrati stseeni, kus Hamlet nõuab Gertrudilt, et see kahetseks ja edaspidi patustamast hoiduks, lavastuses kaks korda. Võssotski laulis ja tundis õudusega, et teda ümbritseb sõrmusena üldrahvalik kuulsus, ent seal, kus kuulsus lauljale järgi jõuab, ei ole enam kunsti. Ja ta otsustas jääda igavesti printsiks, mitte saada kuningaks, Richard Kolmandaks, Macbethiks, Leariks, ja mitte mingil juhul hakata ametlikuks nõukogude poeediks.
Tema viimane roll teatris oli Svidrigailov "Kuriteos ja karistuses". Võssotski ilmus lavale uhkes tupsulise vööga sametmantlis, vajus sametisse tugitooli, libistas sõrmed üle kitarrikeelte ning alustas kleepuva, kähiseva häälega romanssi. Ning oli sedavõrd veetlev, sedavõrd brutaal-fataalselt võidukas, et tema teoorias headuse mandumisest ja hävingust oli võimatu kahelda. Kurjus ja headus isegi kannatasid isiksuse kahestumise all, Aesopos ise võinuks sellel maal sharaade mõistatades hulluks minna. Svidrigailovit ümbritses salk sunnitöölisi, kõlistades rütmiliselt oma vangiraudu.
Tema viimaseks filmirolliks oli Don Juan Pushkini "Kivist külalises" See kohutav Don Juan, kes jätab endast maha purustatud saatused ja surmad, kes ise kannab Kommodoori kuju põrgusse, nagu oleks ta kõike muud juba näinud, nagu oleks kõik talle juba igav, tema aga igatseb midagi enneolematut.
Elu nagu vangist telekavaatajal
Elu oli hall ja lääge nagu haiglavoodi, luuletused pidid seda kodusemaks tegema. Igavene mustlaslik romansi-vabadus oli ära tüüdanud, selle olid täielikult ammendanud üheksateistkümnes sajand ja kahekümnenda sajandi esimene pool. Ja siis valgus luulesse laagriromantika.
Venemaal on alati haletsetud sunnitöölist, vaest varast, vaest mõrtsukat. Alati on kaotajale kaasa tuntud. Laagrites ja vanglates istusid dissidendid, inimõiguste eest võitlejad, kuid see suur maa teadis neist vähe, röövlitest olid aga kõik kuulnud. Laagrilik, vargalik, madal äng toitis õnnelikku enesearmastust. Siis tulid järjekorras alkohoolikud, ülejooksikud, nõukogude võimu alandlikud värdjad. Inimesed, kes nendest laulsid, teadsid, et nad ise on palju paremad, targemad, andekamad, et nendega läheb kõik teisiti.
Võssotski hakkas laulma süzheelisi lugusid, näidendeid, milles ta kehastas kõiki rolle. Istuvad mees ja naine teleka ees ja vaatavad saadet tsirkusest; mees tahaks väga viina võtta ja küsib naise käest raha, naine aga tahab väga ilusat elu, armastust; nad hakkavad loiult ja harjunult tülitsema, ütlevad teineteisele tavalisi jämedusi, naeravad samal ajal ekraanil veiderdavate klounide üle ning sealjuures on selge, et nad on igaveseks seotud ja mingit teistsugust elu ei tule nendel ega ka teistel telekavaatajatel mitte kunagi
Jutt oma teisiku nimel
Ta kirjutas oma maa ajalugu. Teistsugust ajalugu. Ta ülistas laulus pärastsõjaaegset kommunaalkorterit, kus tihedasti põimunud saatused õpetasid mehisust, kannatlikkust ja õilsust. Ta ülistas tõelist mehelikku sõprust, mis pannakse proovile lahingutes. Ta ülistas tugevate ja julgete sporti. Ta mõtles välja muinasjutud ja bõliinad. Ja taipas äkitselt õudusega, et teeb täpselt seda, mida nõukogude propaganda temalt ootab
Ta proovis hakata lüürikuks. Kuid lüürik on poeet, kes räägib ainult iseenda nimel, Võssotski aga oli juba hakanud rääkima oma teisiku nimel: ta lindistas Pariisis Marina Vlady juures prantsuskeelse plaadi, vene lauludes aga vandus, et külvab seemet Jelisseiski põldudel, et sõidab varsti Magadani asumisele saadetute juurde, unistas Kirjanike Liitu astumisest, sõbrustas ametlike poeetide Bella Ahmadulina ja Andrei Voznessenskiga, nimetas Ahmadulinat oma lemmikpoeediks, kirjutas laule nõukogude filmidele, samizdat`is ja kassettidel aga ilmusid tema uued luuletused, kus ta rääkis kohutavast Stalini pärandist, mis on sööbinud meie hinge, sellest, et tema, Võssotski, on hunt, kes tõmbab punaseid lippe läbi sõrmuse, sellest, et tagasi tulevad kõik, välja arvatud parimad sõbrad ning kõige armastatumad ja truumad naised
Ta sattus reanimatsiooni, jõi jälle, raviti taas terveks, läks üle narkootikumidele, mida talle ebameeldivustega riskides muretsesid tuttavad arstid - tema loomingu austajad. Ja kirjutas, kirjutas, kirjutas
Õnnetuse esteetika
Poeedil Venemaal on oma lugejate ees terve rida kohustusi. Kuid kõige tähtsam kohustus on - olla õnnetu. Olla vaene. Tühine. Hüljatud. Petetud. Tapetud.
Võssotski visati elust välja nagu kõrtsist. Teda ähvardati teatrist lahti lasta, Vlady ähvardas lahutusega, sõpradel, kellel oli kogunenud juba piisavalt materjali mälestusteks, sai temast kõrini. Ta püüdis kirjutada proosat, näidendeid, stsenaariume, kuid need kõik on nõrgemad kui tema laulud - luuletused. Kuid ilma tema hääleta, ilma tema teatrirollideta Tagankal tunduvad ka ta laulud lihtsalt laulud, mitte aga suured luuletused, millega ta oleks tahtnud kirjandusse jääda.
Vladimir Võssotski jäi oma aja vanglasse. Jäi legendiks, sümboliks, iidoliks, kellega kuuekümnendate põlvkond õigustab omaenda olemasolu.
Kord nägin, kuidas Võssotski teatrist väljus - hall nägu, justkui oleks mõni ettevõtlik skulptor
temalt juba eluajal surimaski võtnud, teinud varuks mitu koopiat ja andnud ühe originaalile,
et too seda niikaua kannaks.
Ilmuvad tema luuletused. Kuid ajastust välja rebitutena ja ilma esitajata meenutavad nad kaldale heidetud kalu. Kord kirjutas Võssotski, et tema kaardipakist on äss välja võetud, kuid selline äss, ilma kelleta oled surnud.
Kuidas see äss välja nägi? Raske öelda. Teater peab meeldima kõigile, ilma selleta pole ta midagi. Tõeline poeet võib endale lubada luksust mitte omada lugejaid.
Jelena Skulskaja
