Von Trier mängis oma šansid maha
Kuldse Palmioksa saajat on raskem ennustada kui Oscarite võitjaid. Žürii Robert De Niro juhtimise all peab hindama kahtkümmet filmi. Festival algas uljalt, esimeseks nädalavahetuseks plaaniti parimad filmid, ajakirjandus tunnustas. Festivali teises pooles kunstiline latt langes.
Kuldset Palmioksa väärivaid filme palju ei olegi. Ennekõike on seda kahe peaaegu geniaalse kineasti filosoofilised mõtiskelud – ameeriklase Terrence Malicki „Elupuu” ja taanlase Lars von Trieri „Melanhoolia”. Kuid von Trier on end natsimeelse lõõpimisega pressikonverentsil persona non grata’ks tunnistada lasknud ja tõenäoliselt ka võimalikust auhinnast ilma jätnud. Ja miks peakski ta auhinna saama? Von Trieri jaoks on inimesed nii alatud ja vastikud, et müstiline Melanhoolia planeet tuleb Maaga kokku põrkama kui paratamatu Jumala karistus. Maailma lõpp.
Hiiu huumoriga Kaurismäki
Kandidaadiks jääb neist „Elu puu”. Ameerika kriitikud on ülitunnustavad, De Niro on ameeriklane... Hinnatud ja nõudliku kineasti viies film neljakümne aasta jooksul. Inimliku harmoonia otsingud, rännakud läbi aja ja mälu. Kandev süžee Ameerika perekonnast 1950-ndatel põimub looduspiltidega, pulbitseva laava ja isegi surevate dinosaurustega mere ääres.
Ent ka belglaste, suurte filmimoralistide vendade Jean-Pierre ja Luc Dardenne’ide väga lihtne, lausa minimalistlik vanemliku hoolimatuse draama „Poiss jalgrattaga” vääriks palmioksa. Või tuleb mängu see, et mehed on selle juba kaks korda saanud?
Ja Aki Kaurismäki „Sadam” – Le Havre’i saapapuhastaja aitab põgeneda Aafrika immigrandist poisil. Film on juba kätte saanud Fipresci (rahvusvahelise filmikriitikute föderatsiooni) preemia ja oikumeeniline žürii on selle ära märkinud. Kaurismäkit tutvustab Eesti press sageli kui festivalide iseäratsevat soomlast, vähem sedastamist leiab asjaolu, et tema film noir’i stiilis lakooniline, võiks öelda, et hiiu huumorit täis film on sügavalt inimlik ja taastab usu inimestesse, vastuoksa von Trieri omale.
Eelmainitud nelja filmiga said peaauhinna olulisimad pretendendid nimetatud. Aga peale kõrgeima auhinna on ka teised. Miks mitte hinnata šoti päritoluga Briti režissööri Lynne Ramsay valusat emadraamat „Me peame rääkima Kevinist”, milles koolitulistamise toime pannud noormees Kevin räägib filmi jooksul väga vähe ja tema vaimsest maailmast annab ettekujutuse hoopis tema ema, keda vapustavalt mängib Tilda Swinton. Oikumeenilise auhinna juba saanud Paolo Sorrentino „See peab olema see koht”, milles Sean Penn mängib oma juudi juuri otsivat vananevat rokkstaari, on ühtlasi kättemaksulugu: rokkstaar otsib natsi, kes on vastutav tema isa tapmise eest sõja ajal. Ka türklase Nuri Bilge Ceylani neljas film Cannes’i konkursil „Ükskord Anatoolias”, milles rõhutatud argisuse kaudu antakse aimu olulistest hingelist väärtustest, võiks tulla kaalumisele.
Kell läheneb Cannes’is kaheksale ning rahvusvaheliste telekanalite või filmifestivali säutsude jälgijad jõuavad preemia preemia haaval Kuldsele Palmioksale lähemale. Siin nad on…
Auhinnad:
Kuldne palmioks
Terrence Malick, „Elu puu”
Grand prix läks jagamisele
Jean-Pierre ja Luc Dardenne, „Poiss jalgrattaga”
Nuri Bilge Ceylan, „Ükskord Anatoolias”
Žürii preemia
Maiwenn, „Polisse”
Parim režissöör
Nicolas Winding Refn, „Sõit”
Parim stsenaarium
Joseph Cedar, „Joonealune märkus”
Parim näitleja
Jean Dujardin, „Kunstnik”
Parim näitlejanna
Kirsten Dunst, „Melanhoolia”