Võõrast last on teise riiki imelihtne viia
Teema kerkis pärast Kaur Hansoni pedofiiliasüüdistuse ilmsikstulekut, mil selgus ka see, et mees käis võõraste lastega mitmeid kordi välismaal. Sama tegi nüüdseks kriminaalhoolduse alt vabanenud Toomas H. Liiv, praeguse nimega Toomas Meola.
Eesti Päevalehega võtsid teema tõttu ühendust Maire ja Kristjan, kes on tugipereks kaheksa-aastasele poisile, keda nad võtavad tihti kaasa ühistele puhkuse- ja kultuurireisidele. Käidud on nii Vahemere saartel kui ka Londonis ja Berliinis. „Meil on alati kaasas tõend vallast, kus asub poisi lastekodu. Tallinna lennujaamas pole meilt kordagi sellist tõendit küsitud. Ka tšarterreisil Kanaaridele ei küsitud seda. Küll aga Londonis või Saksamaal,” tõdes Maire.
Naise hinnangul on see kummaline, sest nii võib ju igaüks võõra lapsega reisile minna ja see ei huvita kedagi. „Tõendi küsimise ja vastava märke korral oleks ju ka veidi suurem kontroll toimuva üle,” leidis naine.
Laste kuritarvitamise sooviga inimesed saavad kontrollimatult reisida vähemalt Euroopa piires.
Piirivalveameti ennetus- ja teavitusgrupi juhataja Kaisa Pungase sõnul ei näe Eesti õigusaktid ette, et lapse välisriiki reisimisel oleks vaja notariaalset luba – ei siis, kui laps reisib üksi, ega ka juhul, kui tema saatjaks on täiskasvanu. „Reisides riikidesse, mis ei ole Schengeni viisaruumi liikmed, võivad piirivalvurid kahtluse korral lapsele või teda saatvale isikule küsimusi esitada ning vajadusel piiriületuse tõkestada. Schengeni viisaruumi liikmesriikidesse reisides vahetut piirikontrolli ei teostata, küll aga kontrollitakse reisijaid pisteliselt,” ütles Pungas.
Kaaslasi tuleks uurida
Tallinnas ja Tartus kõikide lendude eest vastutava AS-i Tallinn Airport GH juhatuse esimees Tiit Kepp tõdes, et tegemist on probleemiga, sest teatavasti kannab enamik lapsi isa perekonnanime. „Ja võite ise ette kujutada, kui palju meil reisib naisi, kelle reisikaaslaseks on lapsed, kuid kelle nimi ema perekonnanimega ei klapi. Isadega on pea sama keerulised lood. Samas ei keela keegi lennata onu, tädi ja õe või vennaga ning ka siin ei pruugi perekonnanimed alati kattuda,” rääkis ta.
Kepp oli täiesti nõus, et reisikaaslaste päritolu tuleks rohkem uurida, kuid paraku pole nende firmal selleks juriidiliselt mingisugust õigust. „Menetlust ja konkreetseid otsuseid, keda lennule lubada ja keda mitte, võime teha vaid siis, kui oleme lennufirmadega niimoodi kokku leppinud ja seda lubavad omakorda teha rahvusvahelised konventsioonid,” selgitas Kepp.
Ta tõi näite, et kui inimene tundub registreerimislaua taga olevat purjus, siis on firma ülesanne informeerida sellest lennuki kaptenit, kes võtab vastu otsuse, kas reisija lubada lennukile või mitte. Juriidiliseks jõuks on selle taga Chicago konventsioon, mis ei luba lennukile purjus, narkouimas, märatsevaid jne inimesi. „Alkomeetrit me kasutada ei tohi,” lisas Kepp.
Teatud lendude puhul on aga AS Tallinn Airport GH lepingute kohaselt kohustatud eriti hoolikalt sugulussidet või selle puudumist kontrollima. „Lennufirmasid ma ei nimeta, kuid sihtkohtadena on erilise kontrolli all London ja kindlasti kõik reisijad, kes lendavad näiteks Helsingist edasi Ameerika Ühendriikidesse,” ütles Kepp.
Firma juhatuse liige Jarno Mänd lisas, et Eesti seadused ja lennufirma reeglid ei nõua reisija ja lapse kokkusobivuse/ suguluse notariaalset kinnitust. „Oleme kohustatud kontrollima vaid dokumente ja nende kehtivust,” tõdes Mänd. Ta lisas, et kuna tegemist on lennufirma klientidega, siis dikteerib lennufirma, kuidas nende kliente kohelda ja mida neilt nõuda. „Kui mõnes riigis nõutakse dokumente rangelt, siis on tegu tõenäoliselt antud riigi regulatsiooniga ja mitte lennufirma reegliga, sest lennufirmade kehtivad reeglid on eri riikides üldiselt samad,” lisas Mänd.
Üksi lendavate laste puhul on Tiit Kepi sõnul aga määratud isegi see, et nad ei tohi istuda meesterahva kõrval. „Kuid kas siingi pole ohtu, et pedofiilid saadavad lapse UM- (unnacompanied minor) teenusena „kuhugi” ja lendavad siis ise järele?” tõstatas Kepp.
Kommentaar
Signe Riisalo,
sotsiaalministeeriumi peaspetsialist
Sotsiaalministeerium on kõnealuse probleemiga tuttav, kuid isikute vaba liikumine on üks põhiõigusi, mille piiramine peab olema põhjendatud.
Usutavasti on alaealise liikumise piiramine vanema nõusoleku küsimise teel tema kaitseks õigustatud. Siin tuleb aga selgeks teha, millisest vanusest alates ei ole vanema luba reisimiseks vaja. Kui inimkaubandusest rääkida, siis on ohvrid tihti 15-aastased ja vanemad. Ent kui tegemist on normaalse olukorraga, võiks ju vähemalt 15-aastane laps näiteks Riiga korvpallivõistlustele või Stockholmi klassiekskursioonile minna ilma erilise loata. Me paneme vanemad keerulisse olukorda, kui nõuame alati notariaalset nõusolekut.
Lisaks inimkaubandusele on riskirühmaks ka lapsed, kelle üks vanem läheb teise tahte vastaselt lapsega välisriiki, kas siis puhkusele või pikemaks ajaks elama.
Sotsiaalministeerium on koostöös justiitsministeeriumiga vägivalla vastu võitlemise arengukava koostades inimkaubanduse teema eraldi välja toonud. Selle raames on püstitatud eesmärk lahendada alaealise ilma vanema või seadusliku esindajata piiri ületamise probleem, tagamaks laste turvalisus ja kaitstus pahasoovliku piiri ületamise eest.
Kommentaar
Marina Paddar,
Lõuna prefektuuri vanemkomissar
Eesti riik vajab kindlat õigusakti laste reisimise kohta. Lastekaitseseadus keelab alla 16-aastastel isikutel viibida ilma täiskasvanud saatjata kella 23–06 avalikus kohas (suveperioodil kella 24–05), kuid samal ajal ei ole piiritletud laste üksinda välisriiki reisimine. Leian, et alla 18-aastaste laste puhul on vaja vanemate kirjalikku nõusolekut. See välistaks või vähemalt piiraks laste ärakasutamise võimalust. Samuti näeks ette täiskasvanud saatja vastutuse alaealise turvalisuse eest.
Määratleda tuleb ka laste järelevalveta ja hooletusse jätmine. Selline õigusnorm näeks ette vanema vastutuse alaealise lapse üksi koju jätmise korral. Lubamatu on, et ema reisib välisriiki ja jätab oma kahe- ja seitsmeaastase lapse üksi koju. Politsei on puutunud kokku paljude juhtumitega, kus murdeealise lapse vanem(ad) on tööl välismaal. Lapsele saadetakse elamiseks raha, makstakse kinni korteriüür, kuid vanemad ei mõista, et teevad lapsele sellise suhtumisega karuteene. Laps tunneb end hüljatu ja mahajäetuna. Paljud noored on kurtnud, et vanemad ei hooli neist ega küsi kunagi, kus ja kellega nad on ning mida teevad. Mida peab siis tundma 13-aastane, kes on jäetud nädalateks üksi koju, teises linnas elava tädi järelevalve alla? Lapsed vajavad rohkem turvatunnet kui meie, täiskasvanud.
