Võõrliikid ohustavad omamaist loodust

Eelmise nädala Postimehes ja Eesti Päevalehes ilmunud skandaalihõngulised artiklid piisoni võimalikust Eestisse toomisest ärgitavad mitmesuguseid mõtteid ning kutsuvad analüüsima seda probleemi looduskaitselisest ja seadusandlikust kontekstist.

Alguseks tuleb märkida, et nii mõndagi sellest, mis neis artiklites piisonite ning nende kaitsesse puutuva kohta kirjutatud, on kas ebatäpne või siis otseselt väär.

Vigade parandus

17. mai Postimehes on märgitud, et piison kuulub Loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES ehk Washingtoni konventsioon) poolt kontrollitavate liikide nimestikku ning seetõttu on vaja eriluba tema Eestisse toomiseks. Tegelikult euroopa piisonit selles nimekirjas pole.

15. mai Postimehe artiklist "Villu Reiljanist võib saada piisonite maaletooja" ja 18. mai Eesti Päevalehe artiklist "Piisonid ei pruugi portselanipoodi sobida" jääb eksitav mulje, et piisonid elutsevad Leedus vabalt looduses. Tegelikult prooviti seal küll 70. aastatel piisonite looduslikku populatsiooni, kuid katse ebaõnnestus. 1985. aastast peetakse piisoneid vaid taraga piiratud aladel. Leedu teadlaste arvates on Leedu piisonite jaoks liialt tihedalt asustatud.

Eesti Päevalehes 16. mail edastatud Baltic News Service-i info põhjal on Poolas 1500 piisonit. Tegelikult hindasid poolakad oma vabalt elavate piisonite asurkonna suuruseks 1993. aastal 468 looma. Põhjendamatu on samuti väide, nagu oleks sealne kliima piisonitele sobimatu. Poola on maa, kus piisonid säilisid kauem kui mujal ning sealne populatsioon hävis lõplikult alles Teise maailmasõja järel. See maa on ka üks edukamaid piisonite taastamises osalejaid tänapäeval.

15. mai Postimehest selgub ekslikult, et maailmas on 1500 euroopa piisonit. Tegelik arv oli 1995. aastal ligikaudu 3200.

Piison ei kuulu Eesti loomastikku

Vaatleme euroopa piisoni Eestisse toomise mõttekust bioloogilisest ja looduskaitselisest vaatevinklist. On tõsi, et subatlantilisel kliimaperioodil, mis algas ligikaudu 2800 aastat tagasi, elutsesid euroopa piisonid väikesearvuliselt Eesti lõunapoolsetel aladel. Lõplikult kadus see loomaliik meie maalt selle aastatuhande keskpaigas. Oletada võib, et piisoni, nagu ka mitme teise liigi hääbumises tol ajal, oli oma osa inimtegevusel.

Samas aga seostatakse piisoni madalat arvukust ning kadumist ka kliima jahenemisega ning sellest tuleneva lumekatte paksenemisega. Viimane mõjutab otseselt piisonite käekäiku talveperioodil. Seega on piisoni Eesti tänapäevase fauna osaks liigitamine küllaltki problemaatiline ning sõltub suuresti sellest, kuhu tõmmata joon ajaloolise ning tänapäevase fauna vahel. Arvestades aga enam kui 400 aasta jooksul toimunud muutusi meie maal, on vaevalt õigustatud pidada piisonit Eesti tänapäevase loomastiku hävinud koostisosaks. Seega ei saa piisonit pidada ka liigiks, kelle puhul oleks vaja meetmeid tema kui Eestile omase bioloogilise mitmekesisuse ühe pärisosa taastamiseks. Seetõttu ei ole piisonil liigikaitselist tähtsust tänapäeva Eesti kontekstis.

Eelmisel aastal Poolas Maailma Looduse Liidu (IUCN) egiidi all toimunud euroopa piisoni kaitse alase rahvusvahelise töögrupi seminari soovitustes on kirjas vajadus suurendada piisoni maailmapopulatsiooni ning seetõttu otsida talle ka uusi elupaiku.

Eesti pole aga piisonile kohane. Esiteks - antud liik ei kuulu meie faunasse ning seega oleks tegemist Eestile omase loomastiku reostamisega. Teiseks - on vähe usutav, et meie kliima tingimustes suudaks elujõuline euroopa piisoni asurkond pikemaks püsima jääda ilma inimese otsese abita. Ning kolmandaks - raske, kui mitte võimatu, on leida vastavate mõõtmetega sobivat ning kaitse all olevat looduslikku ala kitsukeses Eestis.

Kõne alla võiks tulla piisonite pidamine piiratud alal ning inimkontrolli all. Siin tekib küsimus, kes maksab piisonite tehisasurkonna ülalpidamise kulud.

Eesti vastutagu oma liikide eest

Eestis on nii mitmeidki põlisliike, kes on rahvusvaheliselt kas enam või samaväärselt ohustatud kui piison. Näiteks peab 1993. a ilmunud Maailma Punane Raamat euroopa naaritsat ohustatuks ning ebapärlikarpi ohualtiks liigiks. Samas hinnanguskaalas peetakse euroopa piisonit ohualtiks. Mõistetavalt on Eesti riigil eelkõige otsene vastutus oma territooriumil elutsevate põlisliikide käekäigu eest hea seista. Seetõttu ei saa euroopa piisoni kaitset Eestis pidada prioriteetsemaks kui naaritsa, ebapärlikarbi või mõne teise meie loomastikku või taimestikku kuuluva liigi kaitset.

Kahtlemata võiks aga kaalutleda piisonite pidamist piiratud territooriumil eraallikatest pärit raha arvel, nagu see toimub paljudes Euroopa riikides.

Huvi pakub ka piisonite Eestisse toomise võimalus seadusandluse seisukohalt. Kaitstavate loodusobjektide seadus sätestab: "Kohalike liikide kaitseks on keelatud loodusesse sisse tuua võõrliike levitamise eesmärgil" (§20, lõige 4). Kuigi seaduses on jäetud defineerimata seal kasutatavad mõisted, võimaldades sellega paljude sätete erinevaid tõlgendusi, tundub eeltoodu taustal siiski loogiline pidada piisonit Eestile "võõrliigiks" ning introdutseerimist võrdväärseks "loodusesse sisse tuua levitamise eesmärgil".

Järelikult ei võimalda ka meil toimiv seadusandlus piisonit Eestisse asustada. Seadus ei näe ette ka mingit protseduuri eranditeks. Vaidlustada võib muidugi ebamäärase "kohalike liikide kaitseks" tähenduse piisoni puhul, kuid suure tõenäosusega leiaks piisoni negatiivse mõju kohta kinnitust introdutseerimise tulemustest Valgevenes, Leedus, Moldovas, Poolas, Venemaal ja Ukrainas. Bioloogilise mitmekesisuse säilitamise seisukohalt on väljend "kohalike liikide kaitseks" suuresti hämuse sisuga, kuna tähtsust omab meie loomastiku ja taimestiku (sh ka koosluse ja ekosüsteemide) terviklikkuse ja puhtuse hoidmine, mitte aga mõju üksikutele liikidele.

Eeltoodust ning Postimehes ja Eesti Päevalehes varem avaldatust kumab läbi märksa laialdasem Eesti looduskaitse probleem. Siiani puudub meil vormistatud kujul looduskaitse poliitika, mis määratleks riikliku looduskaitselise tegevuse eesmärgid, prioriteedid ning nende saavutamise teed, aga samuti ka paljud üldised lähteseisukohad ning tegevusprintsiibid. Ilma sellise baasdokumendita on raske meie riigi enam kui tagasihoidlike ressursside juures tulemuslikult tegutseda kõige olulisema lahendamiseks looduskaitseliste probleemide virrvarris.

TIIT MARAN