Kui vaadata erinevaid meeste ja naiste heaolu näitajaid, siis tõesti suurtes näitajates me ei saa öelda, et on olnud edasiminekut, et sooline palgalõhe on vähenenud, et tervisenäitajad paranenud ja sooline lõhe seal vähenenud. Selliseid asju tõesti välja ei saa tuua. 

Teisalt me ei saa öelda, et võrdõiguslikkuse valdkonnas üldse mingit paremuse poole liikumist ei toimu. Kasvõi see, et võrdõigusvoliniku kantselei on aasta aastalt võimekam ja me saame ette võtta uusi tegevusi. Kui me räägime konkreetsetest inimestest ja nende ebavõrdsuse kogemustest, siin ma arvan küll, et õigusabi kvaliteet on paranenud. Kuid ka siin on jällegi väga palju arenguruumi. Kui võrdlen meie olukorda Euroopa kolleegidega, siis oleme võib-olla mitukümmend aastat maas. Aga see on ka mõistetav – meie seadused ja meie kohtupraktika on noored. Ei ole vaja üleliia masenduda, aga ei ole põhjust ka ülisuureks optimismiks. 

Voliniku aastaaruande eesmärk on tuua välja probleemkohad ja seda, mida näitavad uuringud. Kriitiline koht aruandes on see, kuivõrd valitsus on ebavõrdsuse vähendamisega tegelenud.
Ei ole võimalik, et sooline palgalõhe väheneb näiteks voliniku sekkumise peale 30%-lt 10%-le. Poliitikud ja poliitikakujundajad peavad mõistma, et selliste muutuste esilekutsumine on nende kätes. 

Tuleks mõelda läbi, kuidas me tahame Eestis võidelda sooliste stereotüüpidega. Kuivõrd me näiteks hariduses peame silmas seda, et iga uue põlvkonna puhul igal haridustasandil anname edasi teadmist, et mehed ja naised on võrdsed ja neil peaksid olema võrdsed võimalused. Kas seda tehakse Eesti koolisüsteemis piisavalt? Kas õpetajad on piisavalt koolitatud? Ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas on teemasid, mis puutuvad kokku sellega, kuidas mehed ja naised ühiskonnas hakkama saavad. Naisi on vähe juhtide ja ettevõtjate seas, seda saab aga majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi positiivses suunas mõjutada.

Räägime ühest vähemusgrupist – puuetega inimestest. Valitsus on kiitnud heaks töövõimereformi. Kuidas teie reformi hindate, on see piisav, et tagada osalise töövõimega inimeste hakkamasaamine tööelus?

Reformi ideoloogia on väga õige ja positiivne – me ei räägi niivõrd, et inimesel on töövõime puudu või on see osaline, vaid et tal ikkagi on töövõime. Reformi eesmärk on ju samamoodi väga õige ja üllas: aidata puuetega inimesi, osalise töövõimega inimesi tööturule või siis hoida neid seal. Me olime 2013. aastal reformi planeerimise juures nõuandjaks, et silmas peetaks sugude võrdsust.

Mida mina välja tooksin, on see: et see reform õnnestuks, on valitsusel kindlasti vaja põhjalikult läbi mõelda, mida tööandjalt oodatakse. Tööandja peab uues situatsioonis oma hoiakuid muutma. Praegu on tööandjatel väga tihti selline hoiak, et mul on ukse taga ootamas terve rida inimesi, kellel ei ole puuet. Miks ma peaksin puudega inimese tööle võtma?

Peale selle tuleb mängu ka rahaline initsiatiiv, sest võib-olla peab tööandja lifti või kaldtee ehitama.

Praegu nähakse ette abinõud, kuidas motiveerida tööandjat kohandusi tegema, puudega töötajat palkama. Need on ka juba praegu olemas. Pigem on olnud probleem, et rahaline motivatsioon ei ole olnud piisav, et tööandjad seda kasutaksid. Kui on analüüsitud, kui paljud tööandjad on kasutanud võimalust toetust taotleda, et kohandada oma töökeskkonda selleks, et saaks erivajadusega inimese tööle võtta, siis selliseid tööandjaid on olnud väga vähe. Jah, me tõstame esile vastustundlikumaid ja edumeelsemaid, aga nad on vähemus. Tööandjate hoiakute laiem muutmine – see on midagi, mis reformiga käsikäes peab minema.

Teine küsimus, millele meie oleme viidanud, on ennetus. Me ei räägi ainult inimestest, kellel on juba osaline töövõime või töövõime üldse puudub. Ka praegustel töökohtadel ja töökeskkonnas peab riik läbi mõtlema, mida me tööandjalt ootame. Kuidas tagame, et töötajal töövõime ei langeks? Töökeskkond ja -tingimused peavad olema sellised, et töötajate töövõime ei väheneks töötamise tagajärjel.

Siin ma ei näe muud võimalust, kui et see peab olema seadustega paigas. Kuni selleni välja, et kui me tahame näiteks soodustada seda, et inimesed, kellel on kroonilised haigused või need, kellel pole võimet teha kella kaheksast viieni tööd jalgel, ikkagi töötaksid, siis oleks võimalik teha tööd osalise tööajaga, kaugtööd jne. 

Selleks, et reform õnnestuks, peaks teemale lähenemine palju komplekssem olema.

Ja puuetega inimesed pole ju homogeenne grupp – seal on mehi ja naisi, nad on eri vanuses…

Ja diagnoosid ja vajadused on väga erinevad. Me oleme natuke ka vaadanud, milline on see inimeste grupp, keda see reform hakkab puudutama, kes on need osalise töövõimega inimesed. Seal on kõige suurem grupp inimesi, kellel ei ole nähtavat puuet. Pigem on need inimesed, kellel on olnud kroonilised, pikaajalised haigused, mis mõjutavad nende vastupidavust. Ta võib-olla ei suuda teha tööd kella kaheksast viieni, ei suuda olla tavapärases töökeskkonnas, kus ta saab ainult istuda või püsti olla. Aga kui ta saaks vahepeal näiteks pikali heita või saaks osalise tööajaga töötada, siis tema töövõime on tegelikult olemas. Siin näeme, et tööandjatel on selles reformis keskne roll, et kohandada töötingimused sobivaks erinevate vajadustega töötajatele. 

Tööandjatel on juba aastaid kohustus teha kohandusi oma töökeskkonnas, et ta saaks puuetega inimesi tööle võtta, et nad saaksid koolitusi, et neid saaks edutada. See on isegi mitmes seaduses kirjas. Teine asi on see, kui paljud tööandjad üldse teavad seda kohustust. Nad saavad sellest kohustusest vabaks vaid siis, kui nad tõendavad ära, et see on neile majanduslikult ülemäära koormav. Kuni kümne töötajaga tööandjal võivad olulised ümberkorraldused hoones või sisseseades väga koormavaks osutuda. Suuremate tööandjate puhul pigem mitte.

Riik veab reformi, millega tuletab ettevõtjatele meelde kohustust arvestada ka võimalike puudetega töötajatega. Teisalt näitas teie küsitlus, et riigiasutuses pole puuete inimestele ligipääsu ja neid ka ei tööta seal kuigi palju. Kuidas sellesse suhtuda – ühest küljest riik veab reformi, teisalt on ise kehv eeskuju?

Jah, riik võiks olla parem eeskuju. See on kindlasti ka voliniku kantselei sõnum, et kui riik viib läbi mingisugust reformi või võtab vastu seadusi, siis ta peab ise nende rakendamisel olema eeskujulik. Siin ei ole kahjuks riigiasutused praegu eeskujulikud, vaid pigem õpipoisi rollis. Töövõime reformi puhul oleme rääkinud ka ministritega – Helmen Küti ja Urmas Kruusega. Loomulikult ministrid saavad aru, et ka ministeeriumidel endal on vaja vaadata üle hoonete ligipääsetavus ja see, miks ikkagi puuetega inimesi on nii vähe ministeeriumides tööl. Me saime ka paar nädalat tagasi Riigi Kinnisvara AS-iga kokku, rääkisime, mis ikkagi on need takistused, miks ei ole kõik riigiasutuste hooned ligipääsetavad. Jällegi, regulatsioon on paigas juba aastaid – millised on nõuded liftidele, kaldteedele jne. Riigihooned peaksid olema korras, aga veel ei ole. Ministeeriumidel on viimane aeg reageerida ja tegutseda.


Millest tuleneb see poliitiline tahtmatus võrdõiguslikkuse tegeleda, millele viitate ka aastaaruandes? Tuleb see valitsuskabineti koosseisust, mõtteviisist, et meil on pakilisemaid probleeme – majandus kukkus 3%, peame tegelema „tugevate” teemadega, majanduse elavdamisega?

Minu hinnang on, et piisavat poliitilist tahet ei ole olnud – ja ma ei räägi siin ainult 2013. aastast, räägin viimasest kümnest aastast soolise võrdõiguslikkuse seaduse valguses. Võrdse kohtlemise seadus hakkas kehtima 2009. aastal. Ma ei oska öelda, miks poliitilist tahet ei ole. Üks põhjus võib olla see, et see on suhteliselt uus teema ja siin on omad müüdid ja hirmud, mis esile tulevad. Mina tooks probleemina välja selle: ei saada aru, et sugude võrdsus ei ole üksnes pehme teema. See ei tähenda ainult väärtusi, vaid see mõjutab Eesti majanduskasvu. 

Euroopa Komisjoni volinike tasandil on väga selgelt välja toodud, et Euroopas ei saa olla majanduskasvu ega mingit uut hingamist majanduses ilma selleta, et me võtaks väga tõsiselt meeste ja naiste võrdõiguslikkust. Niikaua, kuni naised pole tööturul võrdses positsioonis ja saavad väiksemat palka, mõjutab see meie makromajanduslikke näitajaid. Öelda, et võrdõiguslikkus on pehme teema või et see ei mõjuta ühiskonna hakkamasaamist või heaolu, on naiivne. Inimene, kes seda väidab, ei ole väga teadlik. On ka uuringuid, kus on välja arvutatud , mida see majandusele annaks, kui mehed ja naised oleksid tööturul võrdsel positsioonil. See annaks olulise tõuke.

Rääkimata teistest valdkondadest, kus me ei peakski mõtlema ainult rahast, vaid ikkagi oma inimeste heaolust ja sellest, et me tahame, et nad jääksid Eestisse elama. Et ka noored naised ei mõtleks Eestist lahkumise peale. Me peaksime analüüsima, miks just teatud vanuses naised teatud aastatel on Eestist välja rännanud ja kas neil on soovi tagasi tulla. Kas siin on põhjused mingites hoiakutes, mis puudutavad meeste ja naiste võrdõiguslikkust. Kuivõrd me väärtustame kõrgelt haritud naisi, kas nad tunnevad, et neil on Eestis võimalik oma potentsiaali ära kasutada? Kas nad jõuavad siin sellisele positsioonile, mis vastab nende kvalifikatsioonile? Siin on väga suured omavahelised seosed. Need, kes oma otsustega suuri hulki inimesi mõjutavad, peaksid hakkama nägema, et otsuseid ei tehta isolatsioonis – täna teeme töövõimereformi ja tuleb analüüsida, kuidas see hakkab mõjutama mehi ja naisi. Ka puuetega inimeste puhul võib otsuste mõju erivajadustega naistele ja meestele erinev olla.


Põhiline teema, millega teie poole ikka pöördutakse, on see, et lapsepuhkuselt naastes on inimene tööst ilma jäänud. Kuulsin ise hiljuti ühte noort, kõrgharitud naist, keskastme juhti oma töötajast rääkimas – ta leidis naisele parema asendaja ja üritabki nüüd naasnust lahti saada väites, et vanem töötaja pole piisavalt hea. On selline kaasus tavapärane?

See on tavapärane ja see on väga kurb. Asendajad vormistatakse ümber tähtajatu lepinguga ja siis sel hetkel, kui inimene tuleb lapsehoolduspuhkuselt tagasi, tal enam nagu ei olekski seda töökohta. See on selge soolise diskrimineerimise juhtum. Tööandja, kes nii käitub – ükskõik, mis põhjused tal on – kui ta ei suuda ära tõendada, et see ei olnud seotud sellega, et inimene oli lapsepuhkusel, siis ta riskib sellega, et asi läheb töövaidluskomisjoni. Diskrimineerimine läheb tööandjale rahaliselt maksma. See on ka meie töö üks prioriteet kujundada Eestis õiguskultuur, kus selline õigusrikkumine läheks tööandjale võimalikult kalliks maksma. Õiguste rikkumine on tõsine asi. Just äsja tegime avalikuks plaani, et kui tööandja jääb teist korda raseda või lapsevanema õigusrikkumisega vahele, avalikustame nende nimed. Selline häbimärgistamine on kindlasti üks võimalus, kuidas tööandjat mõjutada. Alati ei saa inimeste hoiakuid ja käitumist muuta präänikuga – et nad hakkaksid seadusi järgima. Kahjuks peab olema kas seadusest tulenev ähvardus või see, et vaidlus läheb kuhugi edasi ja tuleb maksta hüvitist.

See on selleks, et anda tööandjale mõista, et on mitmeid asju, millega nad riskivad – et ebavõrdne kohtlemine läheb neile rahaliselt maksma, ja lisaks nad riskivad ka oma mainega. Ma arvan, et keegi ei taha avalikkuse silmis olla õigusrikkuja või diskrimineerija. Rasedad naised ja lapsehoolduspuhkuselt naasjad on seaduse mõttes erilise kaitse all ja see on põhjusega nii. Tööandjatel on väga kerge mõelda, et nad on kuidagi ebamugavad töötajad. Puudega inimesed võivad ka ebamugavad olla. See ei tähenda, et me ei peaks tegema kõike endast olenevat, et need inimesed saaksid töötada. Seda enam Eesti riikliku poliitika kontekstis. Me räägime aastaid, et meie demograafiline olukord nõuab seda, et me soodustame igati lastesaamist. Me peame seega ka aitama neid väikelaste vanemaid, kes on ühtlasi töötajad ja tulevad tagasi tööturule.