Võrtsjärv: madal veeseis ja murest murtud kalurid
Jutud Eesti suuruselt teise järve viletsast olukorrast on juba aastaid avalikkuse kõrvu kriipinud. Küll räägitakse Võrtsjärve või-malikust kuivamisest, küll suvistest massilistest kalade suremusest ning taimestiku vohamisest. Kuid siiani pole keegi olukorra parandamiseks midagi ette võtnud.
Ka tänavu on see teema teravalt päevakorrale kerkinud, kuna veetase kaitsealuses järves on juba kevadel ligi pooleteise meetri võrra tavalisest madalamale langenud.
Jõudes Võrtsjärve Mulgimaa-poolsel küljel asuvasse põlisesse Valma kalurikülla, hakkavad silmad otsima poolenisti tühjaks ja praguliseks kuivanud kalda-põhjaga veekogu. Aga võta näpust, nii karm vaatepilt jääb seekord nägemata: järv sinab ja sillerdab ereda kevadpäikese käes kui muiste!
Randid muulil
Siiski. Väiksema sadamakoha juures lappab üks kalurite seltskond parasjagu 700-meetrist kalavõrku paadile, et see järvele toimetada. Mehed räägivad, et veega on sel aastal Võrtsjärves tõesti kehvad lood, näidates selle kinnituseks varasemast muulile jäänud veerante, mis veepinna kohal kõrguvad. “Kui see juba praegu nii madal on, siis mis veel sügise poole saab, kui vesi kõige madalam on,” nendib üks neist.
Kalade vastuvõtupunkti juures on teisel seltskonnal käsil ühe paadi kalast tühjaks laadimine. Kastides siputavad veel õhu käes lämbuvad pirakad latikad, havid ja ahvenad, suud pärani. Nende kõrval märkan paadipõhjas vonklemas vaid paari madujat angerjavolaskit.
“Angerjat on vähe ja jääb üha vähemaks,” tunnistab Leo Aasa, kes siinset kaluriühistut juhib. Seepärast ei tasuvat järves enam ka angerjamõrdasid hoida, sest nende kasutamise eest tuleb aastas välja käia 5500 krooni.
Võrtsjärve sümboliks peetav angerjas pole ainus, mille saak ühes veega kokku on kuivanud. Teine elupõline kalur Urmas Lees tõdeb, et kui aastaid tagasi võis iga päev järvel käia, siis nüüd tasub võrkudel käia vaid mõnel korral nädalas. Kala lihtsalt pole.
Tuleb ka välja, et juba on mitmed kalurid pidanud mujalt leiba otsima: kes on läinud Soome, kes käinud Leedus ajutisi tööotsi tegemas.
Rannarahva mure on aga sügavam: ühes veega kaovad järvest kalad ning koos sellega ka kohalik kalurikultuur, mida umbes paarkümmend peret veel elus hoiavad.
“Kas siis turismi arendamine ei päästa?” küsin ma. Vastuseks pajatab Aasa loo sellest, kuidas aastaid tagasi üks kindel punt Soome tsiklimehi tema juures suviti kogunemas käis. Ühel suvel, kui järv jälle halvas seisus oli ja tsiklid külla vurasid, oli rand kaetud massiliselt hukkunud mädanevate kiiskadega. “Kõik oli ilus seni, kuni see seltskond pärast pidutsemist ujuma tahtis minna. Pärast kiisavallidele ja roisulehale sattumist pole nad enam siia tulnud,” lõpetab ta.
Vesi tavatult madal
Kõikidele hädadele teeks Aasa arvates lõpu Võrtsjärvest välja voolavale Emajõele juba ammusest ajast plaanitud paisu rajamine. Rannarahvas on sellest juba ammu unistanud, kuna seeläbi oleks võimalik veetaset stabiilsena hoida ning järve olukorda parandada.
Võrtsjärve limnoloogiajaama juht Ain Järvalt kinnitab järve vastaskaldal, et veeseis on tänavuse kevade kohta tavatult madal. “Tavaliselt on vesi nii madal septembris pärast sooje suvekuid, mil vee aurumine on suur,” teab ta Võrtsjärve hingeelu hästi tundva inimesena rääkida. Isegi kevadine suurvesi jäi tänavu miskipärast ära ning nüüd veetase aina langeb.
Kuna järve seisukord on nutune, peab Järvalt veetaseme regulaatori ehitamist päris vajalikuks. “On selge, et järvele oleks regulaator kasulik, kuid samas avalduksid selle negatiivsed mõjud peamiselt teisele poole paisutamist jäävale Emajõele ning ka Alam-Pedja looduskaitsealale,” selgitab ta.
Võrtsjärv jääb maha ilusa ja lainetavana. Kuid mine sa tea, äkki näeb juba suve lõpu poole ka seda karmimat vaatepilti.
