SEISUKOHT
Võib-olla on see paljudele uudis, et viisteist-kakskümmend aastat tegelesid ENSV Maaparanduse ja Veemajanduse Komitee ja instituut Eesti Maaparandusprojekt põhjalikult Võrtsjärve reguleerimise probleemidega. Kuna olen uurimistöödes osalenud, siis tuletaksin üldsusele meelde mõned meie suurjärve reguleerimisega seotud asjaolud.
Kõrgvesi ja madalvesi
Võrtsjärve minimaalsed veeseisud pole mingi loodusõnnetus, vaid perioodiliselt, keskmiselt iga 12 aasta jooksul (täheldatud on ka teistsuguseid perioode) esinev loomulik nähtus. Iga kord kaasneb sellega kalade elutingimuste, vee kvaliteedi, hapnikurezhiimi, laevaliikluse ja sanitaarse seisundi halvenemine, lisaks veel tugev jõekallaste erosioon. Hädas on ka Tartu linn (reovee lahjendamiseks jääb Emajões vett väheks, peatub laevaliiklus ülalpool Tartut ja halvemal juhul ka allpool, Tartu vanalinna puitpostidest vundamentidele ehitatud hooned kipuvad kuivale jäädes mädanema, põhjustavad hoonete vajumisi jne.) Iga kord, kui on madalveeaeg, kerkib uuesti küsimus järve veetaseme reguleerimisest.
Teisalt on Võrtsjärv hea uputaja. Kestvate kõrgveeseisude ajal hävib sadu hektareid noori kaasikuid, mis on keskmise ja madalvee perioodidel järve kallastele kasvanud. Ka inimene pole oma toimetamistes alati arvestanud Võrtsjärve kõrgveeseisudega. Nii mõnigi kord on ta pidanud käsi kokku lüües imestama, miks järv on tema suvila muust maailmast ära lõiganud ja tõusnud kuni aknalaudadeni. Kõrgveeseisude ajal on aga "pidu" kaladel - siis jagub hapnikurikast vett ja ka toitu rohkem.
Võrtsjärve tasub reguleerida
Võrtsjärve äärmuslike veeseisudega kaasneb alati majanduslik ja ökoloogiline kahju. Paarkümmend aastat tagasi võtsime järve reguleerimisega seonduvad probleemid tõsiselt ette ja tegime võimalused koos hüdroloogide, ihtüoloogide, limnoloogide, keemikute, looduskaitsjate jt. asjatundjatega koos enam-vähem selgeks.
Selgus, et Võrtsjärve reguleerimine on tehniliselt ja ökoloogiliselt küllaltki keeruline. Suur-Emajõgi voolab kevaditi teatud kõrgveeperioodidel umbes kuuekilomeetrisel lõigul Pedja jõe suudmest Võrtsjärveni koguni vastupidises suunas, viies äravoolu asemel iga sekundiga Võrtsjärve hoopiski umbes 50 kuupmeetrit vett juurde. Seetõttu uputab järv veelgi rohkem ja veetaset on väga raske reguleerida.
Tookord oli uurimistööde pea üksmeelne järeldus: Võrtsjärve keskmise veetaseme tõstmine tasub end ära nii majanduslikult, kalanduslikult kui ka loodushoiu mõttes. Seejuures on Rannu Jõesuusse (Suur-Emajõe algusesse) otstarbekas rajada jõe põhjani avatav ja mõlemas suunas vee läbivoolu võimaldav laevalüüsiga regulaator.
Regulaatori töörezhiim kavandati panna sõltuma hüdroloogide prognoosidest sademete ja veeseisude kohta. Suurvee eel tuleb järve veeseisu alandada ja tõkestada Suur-Emajõe vool järve, minimaalse veeseisu eel tuleb koguda järve tagavaraks vett. Reguleerimisega on võimalik tõsta ka keskmist veeseisu, mis madalveeseisude kahjulikku mõju vähendab.
Arvutuslikke äärmuslikke veeseise ei õnnestu siiski ka regulaatoriga täielikult vältida.
Projektid järve "lukustamiseks"
Pärast Võrtsjärve reguleerimisvõimaluste selgitamist koostati tehniline projekt. Projekti peainsener Ivi Vartseni juhtimisel tehti isegi mitu varianti (laevalüüsiga, paadiliftiga, kalatrepiga, angerjapüünistega), samuti telliti üks variant Leedu tollastelt kuulsatelt vesiehitajatelt. Elva EPT tegi juba ettevalmistustöid ehitustöödeks. Kahjuks ei leidnud ENSV Plaanikomitee tookord vajalikul hulgal tsementi, metalli, puitu ja muid ehitusmaterjale.
Kui taas tõuseb päevakorda Võrtsjärve reguleerimise küsimus, tasuks kaardikeskuse arhiivist üles otsida Võrtsjärvega seonduvad uurimistööd ja Rannu Jõesuu lüüsregulaa= tori tehniline projekt. See oleks väärt ehitus mitte ainult Võrtsjärve jaoks. Kaudselt saaks sellest abi ka Tartu linn ja kõik need, kes järve ääres elavad, töötavad ja puhkust veedavad.
Jaan Leetsar on Eesti Põllumajandusülikooli professor
