Zooloog on vaimustuses

Kõivu pere ei osanud aimata, et rotipuntra näol on tegu haruldase loodusnähtusega ning seetõttu kustutas perepoeg veel elus olnud rottide eluküünla. Seejärel riputas pereisa puntra lauavirna külge, kus need olid ligi kaks kuud, kuni jutud loodusteadlasteni jõudsid.

Praegu on rotid Tartu ülikooli zooloogiamuuseumis. Elistvere loomapargi zooloog, 30 aastat näriliste uurimisega tegelnud Andrei Miljutin on nähtusest vaimustuses. “Poleks iialgi uskunud, et saan ise rotikuningat näha,” ütles ta.

1980. aastate keskpaigas käis Miljutin Viljandimaal seal ligi 15 aastat varem ilmnenud samasugust nähtust uurimas, kuid rotte polnud enam alles. Saru küla rotikuningas on Eestis kolmas teadaolev, esimene juhtum avastati 1930. aastatel Tartus.

Miljutini sõnul esineb rotikuninga nähtust ainult kodurottide (Rattus rattus) puhul, rändrottide (Rattus norvegicus) juures pole seda avastatud.

Miljutin arvab, et rottide sabad võisid kokku külmuda või kokku kleepuda uriini ja niiske pesamaterjali tõttu. Uuesti liikuma hakates läksid neil sabad sõlme. “Nähtus on iseenesest müstiline ja lõpuni polegi selge, kuidas kuningad tekivad,” lausus ta.

Kogu maailmas on 400 aasta jooksul registreeritud vaid 58 rotikuninga juhtumit.