Kuigi suur rahvaloendus oli järgmisel aastal, küsitles Eesti statistikabüroo juba 1921. aastal majaomanikke, et saada ülevaade pealinna eluolust. Statistikast tunti teravat puudust: eelmise sajandi andmed olid lootusetult vananenud ja 1915. aasta rahvaloenduses, mis korraldati kiirustades paari nädalaga, korterite andmeid ei küsitud. Büroo ressursid olid aga piiratud ja kõike, mida teada taheti, uurida ei jõutud. „Sellepärast ei olnud võimalik ka mitte elamise tihedust üksikute korterite liikides täieliku uurimise alla võtta ehk küll seda küsimust just nüüd, kui meie suure korterikriisi all kannatame, oleks eriti tähtis valgustada,” kirjutatakse Eesti statistika kuukirjas uuringu kokkuvõttes.

Elanike arv kasvas ehitusest kiiremini

Tallinnas loeti kokku 10 695 maja, linna keskmine elanike arv oli 115 126. Tõdeti, et linna rahvastik suurenes tasapisi, kuid maju ehitati sellest aeglasemas tempos. „Majade arvu kasvamine ei käi elanikkude arvu kiire kasvamisega mitte koos ja jääb tunduvalt sellest maha. Ei või tõendada, et elanikkude ja elumajade arvud peavad teatavas proportsionaalses vahekorras olema, aga siiski teatavas seotises nad on. Tallinna elumajade tüüp linna agulites on üldiselt vähe muutunud ja just agulite majade arvu kasvamine iseloomustab ka terve linna kasvamist,” seisab kuukirjas.

Millest maju ehitati? Elumajadeks ehitati enim puit- ja segamaju, vähem kivimaju. Pealinna üldist hoonete arvu vaadates aga kivimajade hulk suurenes: uued tehased ja avalikud hooned ehitati kivist.

Tallinna kiire kasv sündis peaasjalikult tööstuse laienedes ja nõudis töölistele korterite ehitamist.

Kerkisid tööliste asumid. „Et Tallinna kiire kasvamine sündis peaasjalikult tööstuse ja nimelt suurtööstuse laienemise järeldusel, mis nõudmisi tööliste korterite järele päevakorrale tõi, siis sai ka selle nõudmise rahuldamiseks nii eraisikutele kui ka vabrikute poolt suur arv elumajasid juurde ehitatud, ja nagu andmetest näha, eeskätt just puust,” kirjutatakse uuringu kokkuvõttes.

„Praeguse aja olud, millest iseäranis mõjutavad suurtööstuse aeglane laienemine ja korterikriis, ei lase meie juures veel tungi linnadesse väga suureks minna – veel jääme me võrreldes Lääne-Euroopaga taha – meie linnaelanikkuse arv, võrreldes üldise rahvaarvuga oli 1. jaanuar 22,8%.”

Seda, mis edasi sai, teame juba kõik: on ju paljud tänapäeval hinnatud puitasumid kesklinna ümbrusse ehitatud just Teise maailmasõja eelsetel aastatel.

Päewalehe korterikuulutused

Päewalehe korterikuulutused

Sellised tööliste barakid hakkasid tasapisi tööstuse arenguga Koplisse kerkima.

Päewalehe korterikuulutused

Päewalehe korterikuulutused

Päewalehe korterikuulutused

Päewalehe korterikuulutused

Päewalehe korterikuulutused

Päewalehe korterikuulutused

Nooblimaid korteriotsimiskuulutusi avaldati isegi ajalehe esiküljel. „Kohe wajatakse 6 ehk enam toalist möbleeritud korterit wõimalikult kesklinna. Makstakse wäljamaa valuutas”, „35 000 marka vaevatasu sellele, kes juhatab linna keskele suurema korteri.”

Päewalehe korterikuulutused

Päewalehe korterikuulutused

Sisevaade ühe pere elamisse 20. sajandi alguses

Päewalehe korterikuulutused

Päewalehe korterikuulutused

Päewalehe korterikuulutused

1921. aasta Tallinna kaart, mis linnajagusid kujutab, tundub ahtake – justkui oleks sel vaid kesklinn märgitud. See oligi siis kogu Tallinn: ajalooline vanalinn seda ümbritseva kesklinnaga, elitaarne Kadriorg ning märksa kehvemal järjel olevad Kalamaja, Pelgulinn ja Tartu maantee ümbrus.

Korterikuulutused Päewalehest
Igas toas üle kahe elaniku

Statistikabüroo ametnikud on olnud hädas töö- ja eluruumi vahel vahetegemisega: seal, kus töötati, tihti ka elati. „Need ühetoalised ruumid, mis olid ülesantud kui töötoad ja kus nende elanikke arv oli märgitud, on loetud eluruumideks. Kui oli korter, kus üks tuba oli pood või elutuba, siis loeti see ühetoaliseks korteriks,” selgitab kuukiri.

Üldse oli Tallinnas kokku 56 255 tuba. Korterite ja tubade arvust võib järeldada, et iga elukorteri kohta oli 1,67 tuba. Kui Tallinnas oli 1921. aastal keskmiselt 115 126 elanikku, siis elas ühes korteris keskmiselt 3,72 ja ühes toas 2,22 inimest.

„Pealinn, see meie koloss, kus 41,2% kõigist linnaelanikest elasid, ei püsinud mitte omal kohal, vaid sai ka võrdlevaldki terve 1% võrra suuremaks, olgugi, et ka teised linnad kasvasid. Vähemaks jäid ainult Narva, Kuresaare ja Haapsalu – suvituslinnad,” seisab raportis.

Eluolu

Tallinnas oli 10 695 maja ja 56 255 tuba.

115 126 oli pealinna keskmine elanike arv 1921. aastal.

3,72 inimest keskmiselt elas

Igas korteris, 2,22 inimest elas igas toas.

1 076 543 oli Eesti rahvaarv.

22,8% inimesi elas linnades.

Allikas: statistikabüroo