„Wajan korterit, nõus iga tingimusega” ehk kuidas Tallinn siples korterikriisis
„Wajan korterit, suurus pole tähtis. Olen nõus iga tingimusega.” 1921. aastal Päewalehes ilmunud kuulutus annab aimu, et Tallinnas elamispinda leida oli toona omaette kunsttükk. Isegi üksnes pealiskaudselt toonaseid lehti lapates võib veenduda, et elukoha otsijaid oli rohkem kui nende välja üürijaid või müüjaid ja pealinnas valitses korterikriis. Mõnes kuulutuses on koguni pakutud 10 000–35 000 marka vahendajale, kes korterit „soovitaks”.
Kuigi suur rahvaloendus oli järgmisel aastal, küsitles Eesti statistikabüroo juba 1921. aastal majaomanikke, et saada ülevaade pealinna eluolust. Statistikast tunti teravat puudust: eelmise sajandi andmed olid lootusetult vananenud ja 1915. aasta rahvaloenduses, mis korraldati kiirustades paari nädalaga, korterite andmeid ei küsitud. Büroo ressursid olid aga piiratud ja kõike, mida teada taheti, uurida ei jõutud. „Sellepärast ei olnud võimalik ka mitte elamise tihedust üksikute korterite liikides täieliku uurimise alla võtta ehk küll seda küsimust just nüüd, kui meie suure korterikriisi all kannatame, oleks eriti tähtis valgustada,” kirjutatakse Eesti statistika kuukirjas uuringu kokkuvõttes.
Elanike arv kasvas ehitusest kiiremini
Tallinnas loeti kokku 10 695 maja, linna keskmine elanike arv oli 115 126. Tõdeti, et linna rahvastik suurenes tasapisi, kuid maju ehitati sellest aeglasemas tempos. „Majade arvu kasvamine ei käi elanikkude arvu kiire kasvamisega mitte koos ja jääb tunduvalt sellest maha. Ei või tõendada, et elanikkude ja elumajade arvud peavad teatavas proportsionaalses vahekorras olema, aga siiski teatavas seotises nad on. Tallinna elumajade tüüp linna agulites on üldiselt vähe muutunud ja just agulite majade arvu kasvamine iseloomustab ka terve linna kasvamist,” seisab kuukirjas.
Millest maju ehitati? Elumajadeks ehitati enim puit- ja segamaju, vähem kivimaju. Pealinna üldist hoonete arvu vaadates aga kivimajade hulk suurenes: uued tehased ja avalikud hooned ehitati kivist.
Kerkisid tööliste asumid. „Et Tallinna kiire kasvamine sündis peaasjalikult tööstuse ja nimelt suurtööstuse laienemise järeldusel, mis nõudmisi tööliste korterite järele päevakorrale tõi, siis sai ka selle nõudmise rahuldamiseks nii eraisikutele kui ka vabrikute poolt suur arv elumajasid juurde ehitatud, ja nagu andmetest näha, eeskätt just puust,” kirjutatakse uuringu kokkuvõttes.
„Praeguse aja olud, millest iseäranis mõjutavad suurtööstuse aeglane laienemine ja korterikriis, ei lase meie juures veel tungi linnadesse väga suureks minna – veel jääme me võrreldes Lääne-Euroopaga taha – meie linnaelanikkuse arv, võrreldes üldise rahvaarvuga oli 1. jaanuar 22,8%.”