WHO tubakaekspert: Eesti võiks keelata suitsetamise autodes ja panna sigaretid poodides kappi peitu
Kristina Mauer-Stender, teie näidatud Austraalia suitsupakid (vt pilti) on ju siiski karmimad, kui EL-i tubakadirektiiv ette näeb?
Just. Erinevus on selles, et EL-i direktiiv lubab siiski veel näidata brändi iseloomu ja iganes värvi nad sealjuures kasutavad. Siin [osutab pakkidele] on võetud kõik ühevärvilisena ja midagi atraktiivset siin ei ole – on ainult info nii visuaalselt kui ka sõnades, et suitsetamine on halb, ja ainus, mis on lubatud pakile panna, on brändinimi.
EL-i tubakadirektiiv annab liikmesriikidele juriidilise loa standardpakke kasutada ja siiamaani on selle otsuse parlamendi tasemel vastu võtnud Inglismaa, Iirimaa ja Prantsusmaa. Ehk siis 20. maist järgmisel nädalal ilmuvad nende turgudele sarnased standardpakid. On terve rida riike, nt Norra, Ungari, Sloveenia jt, kes valmistavad seda ette.
Aga Eesti?
Küsimus on selles, kui ambitsioonikas on Eesti. Kui olen neid pakke näidanud, siis paljud on küsinud, millal sellised tulevad Eestis turule. WHO sõnum on, et standardpakk on ainult üks osa komplekssest tubakapoliitikast. Direktiiv on ju miinimum, mida riigid peavad tegema ning kompromiss tubakatööstuse ja tervisearendajate vahel. Küsimus on selles, kui palju Eesti tahab teha lisaks sellele direktiivile ja milline on nägemus.
Kui räägime Iirimaast – aga ka Šotimaast või Soomest –, siis seal on poliitilisel tasandil vastu võetud nägemus tubakavabast Iirimaast aastaks 2025, mis tähendab, et täiskasvanud elanikkonnast suitsetab 5% või vähem. Iirimaal praegune suitsetajate osakaal täiskasvanutest on 16–17% ja nad tahavad jõuda 9 aasta pärast 5%-ni. Ehk siis denormaliseerida ühiskonnas suitsetamise. Soome tahab olla tubakavaba 2040. aastaks. Nad ise arvavad, et jõuavad sinna kümme aastat varem. See ei ole ainult poliitiline loosung, vaid selleks on ka tegevuskavad, mis peaksid eesmärgini viima. Üks osa tegevuskavast on standardpakid, aga ka näiteks eraautodes suitsetamise keelustamine kui autos on alaealisi.
Näiteks Sloveenia, nagu Eestigi, kavandab tubakaseaduse muudatust ja Sloveenia on ühelt poolt kohustatud sisse viima EL-i direktiivi, aga nende plaan on ära kasutada seda momenti, et nad nii ehk naa peavad muutma seadust, nii et nad panevad seadusesse ka uued poliitikad. Nemad on sisse kirjutanud standardpakid ja suitsetamise keelu eraautodes, kui seal on alaealised. See on rohkem kui miinimum, mida neilt EL-i direktiivi raames nõutakse.
Eestil pole suitsuvabaks saamise eesmärki. Käisite aga ka riigikogu sotsiaalkomisjonis kõigest sellest rääkimas. Millist tagasisidet saite, kui ütlesite välja autos suitsetamise keelamise? Teame, et kui Tervise Arengu Instituut käis välja, et rõdudel peaks suitsetamine olema keelatud, siis tuli reaktsioon, et see oleks liiga keeruline, inimesed lähevad siis tuppa suitsetama, eraomandi puhul see pole võimalik jne.
Meie võime WHO-s ainult soovitusi teha. Nimetasin suitsuruumide kaotamist Eestis, mis meie nägemuse järgi ei ole midagi, mida peaks pikemas perspektiivis alles hoidma. Teine on reklaami keelustamine müügipunktides. Ehk siis kui lähed seisad poekassas järjekorras, siis ei oleks sul tubakapakid n-ö vastu nina. Just eriti noored teevad spontaanseid oste. On rida Euroopa riike, näiteks Norra ja Soome, Venemaa, Türgi, kus sigaretid on kappidesse pandud. Kui inimene neid tahab, siis kapi peal on nimekiri, mis seal on ja mida see maksab, aga pakid ei ole nähtavad. See on ka üks asi, mida Eesti võiks kaaluda.
Väga positiivset vastukaja sai maksude tõstmine. Ühelt poolt on see kõige tõhusam tubakakontrolli meetod, eriti kui räägime lastest ja noortest. Mida kallimad on sigaretid, seda vähem noorukid saavad neid osta. Teiselt poolt on maksude tõstmine hea, sest siis tubakaaktsiisist tuleb riigieelarvesse lisaraha. Tubakatööstus väidab küll vastupidist: kui tõstame makse, siis inimesed hakkavad vähem ostma, suitsetama ja aktsiisi hakkab vähem laekuma. See on vale väide. On tehtud mitmeid erapooletuid uuringuid, mis selgelt näitavad, et kui tõstame aktsiisi, siis tulu eelarvesse kasvab. Näiteks on Ukrainas viimase kaheksa aastaga tõstetud aktsiisi kaheksa korda ja lisatulu eelarvesse on kasvanud neli korda. Ja see on Ukrainas, kus samamoodi saab rääkida illegaalsest ärist üle piiride.
Nimetasin suitsemiskeeldu avalikes kohtades lisaks siseruumidele – ehk korjata ära suitsetamine järgneva generatsiooni silme eest, et suitsetamine ei oleks osa nende maailmast ei kodus ega väljaspool kodu.
Autos suitsetamise keelamine sai väga positiivset vastukaja. Me ei taha, et meie lapsed – ja ka mittesuitsetajatest täiskasvanud – on autodes, kus on suits.
Eesti ühiskonnas on selle peale üks tüüpilisemaid vastuväiteid see, et kui me keelu paika seame, siis kuidas sellele allumist kontrollida? Kas siis politsei hakkab inimesi mitte ainult joobe, vaid ka suitsetamise tuvastamiseks teelt kõrvale tõmbama?
Aga ka mobiiltelefoniga roolis ametlikult rääkida ei saa – kes seda kontrollib? See on sama asi. Leppisime kokku, et rakendamise pool on reaalne küsimus, ei ole mõtet vastu võtta seadust seaduse pärast. Inglismaa võttis selle seaduse [autos suitsetamise keelu] vastu eelmise aasta oktoobris ja nendel on detailne rakendamise juhend, kes, kuidas, millal ja kuidas seda tehakse. Küpros on ka seda katsetanud, kuid neil on seaduskuulekus madalam ja seal pole see kunagi kahjuks toiminud.
Maailma kontekstis on Singapuril nägemus tubakavabast generatsioonist – need lapsed, kes sündisid 2000. aastal, ei peaks kunagi hakkama suitsetajaks ja neile ei müüdaks tubakat. Nii saame ühest probleemist lahti ja sealt edasi hakkame tegelema nendega, kes tahavad suitsetamisest loobuda, aga ei tegele peale kasvava põlvkonnaga.
Jah, sellest debatist sotsiaalkomisjonis olen ma kuulnud – et neid uudseid tubakatooteid, mis keelustati Eestis kaks aastat tagasi, hakata uuesti lubama. Tegemist on tõepoolest selgelt tubakatööstuse lobiga ja tubakatööstuse tulevikuga. Kui vaatame nende aktsiaanalüüse, siis aastal 2025 on see veel tööstus, mis teenib kasumit ja sinna võib oma raha investeerida, aga 2050. aastat vaadates annavad nad endale aru, et klassikalised sigaretid enam seda tulu ei too.
Isegi kui räägime idast või Aafrika kontinendist, kus regulatsioon on minimaalne ja tubakatööstusel on totaalselt vabad käed inimestele sigarette reklaamida ja müüa, siis aastaks 2050 on ka see kinni pandud. See tähendab, et nad peavad turule tulema uute innovatiivsete toodetega, mida nad ka teevad. E-sigaretid on esimene samm, aga me näeme, et praegu praktiliselt iga kuue kuu tagant tulevad turule uued tooted.
WHO seisukoht on: olukorras, kus Eestis on uued tooted keelustatud, pole mingit põhjust uuesti debatti avada ja neid turule lubada. See on totaalne tagasisamm ja liikumine selles suunas, et kuulatakse ühte tööstust – mis on, nagu me kõik teame, rahvusvaheline tööstus, tegemist ei ole Eesti tootjatega – ja unustatakse ära tervise pool. Eestis sureb üle 2000 inimese aastas tubaka tarbimise tagajärjel. Iga teine suitsetaja sureb 20-25 aastat varem kui peaks. Kui liidame kokku kõik kulud, mis on sellega seotud, lisaks tervisesüsteemi ja ravikulud, siis näeme, et tervisele suunatud otsesed ja kaudsed kulud on märgatavalt suuremad kui see tulu, mida toob tubakatööstus maksude näol Eesti riigieelarvesse.
Mis on need uudsed suitsuvabad tooted?
Me ei räägi nendest tubakatoodetest, mis põlevad, vaid räägime nendest, mis töötavad patarei toel, kõrgel temperatuuril ja aurustuvad. Küsimus on selles, kui ohtlik või ohutu on see kasutaja tervisele. Teiselt poolt: kui need uuesti turule lasta, ilma mingi regulatsioonita, siis mina väidan, et potentsiaalne kasutaja tahaks teada, millega on tegemist. Mis on seal sees, mis on need vedelikud, millest tekib see aur? Mida ma tegelikult endale suhu topin?
Tubakatööstus – ja tegemist on väga heade analüütikutega – näeb, et e-sigaret mingil hetkel saab reguleeritud ja seda ei saa enam nii vabalt müüa kui siiani. Maailmas on praegu u 20 riiki, kes on keelustanud e-sigaretid. Aga ülejäänud turg on avatud. Kui e-sigaretid muutuvad rohkem reguleerituks – mis praegu juhtub Euroopa Liidu turul – siis on selgelt vaja turule tulla uute innovatiivsete toodetega, mis vähemalt hetkel pole reguleeritud. See on alles algus.
Väidetakse, et samm põlevast sigaretist muudele tubakatoodetele on justkui kasulikum. On see siis inimeste petmine või seal on mingi iva sees?
Seal võib olla iva sees, kui räägime e-sigarettidest. E-sigaretid suitsetaja seisukohalt on suure tõenäosusega ohutumad kui klassikalised sigaretid. Kui klassikalised sigaretid on hüppamine 100. korruselt, siis e-sigaretid hetkel, põhinedes objektiivsete tõenditele, on hüppamine kas kümnendalt või esimeselt korruselt. See on ala, kus uuringud ja tõendid muutuvad praktiliselt iga nädalaga. Võib tõepoolest juhtuda, et e-sigarette saab käsitleda kui alternatiivi sigaretile, mis on vähem tervist kahjustav. Aga praegu seda veel 100% väita ei saa.
Eestis on umbes neljandik täiskasvanutest igapäevased suitsetajad, mis üldiselt Euroopa keskmisest ei erine. Aga Eesti varateismelised katsetavad suitsuga Euroopas kõige varem.
Jah, Eesti on hetkel kolmandal kohal.
Kas see tähendab, et Eestis on töö lastega tagaplaanile ja vähetähtsaks jäänud?
Ma arvan, et see võiks Eestis rohkem prioriteet olla. Kui vaatame täiskasvanute statistikat, siis üle pika aja esimest korda 2014. aasta andmetest näeme, et suitsetamine väheneb. Siiani me seda ei ole seda näinud – on olnud stabiliseerumine ja väikesed mullistused. Aga langevast trendist on liiga vara rääkida.
Mis puudutab noori, siis tõepoolest on Eesti esikolmikus EL-i riikide seas, kus noored alustavad väga vara sigarettidega eksperimenteerimist. Umbes 46% poistest ja 40% tüdrukuid väidavad, et nende esimene sigaretiproovimine oli 13-aastaselt või nooremalt. Inglismaal on see 10% ja Sloveenias 15%. Eestis on see oluliselt kõrgem. Küsimus on, miks.
Eestis on aastaid olnud suitsuprii klassikampaaniad, mille lõpus tulevad raportid, et 80% õpilasi suutis lõpuni suitsuta vastu pidada. Kas see on hea meetod noorte suitsetamise vähendamiseks?
See on üks meetod, mis vähemalt üksinda ei tööta. Seda kuulsin ka Sloveenias terviseministrilt, kus tubakatööstus käib rääkimas, et kooliprogrammid töötavad ja et eriti hästi töötab nn Saksa mudel. Tubakatööstuse arusaamisel on Saksa mudel see, et ei tasu teha tubakapoliitikat, aga tasub töötada noortega koolides, ja siis on kõik hästi.
