Wiiralti lõbusad kroonikavandid ilmusid esmakordselt trükis
Eesti raha ajaloo suurim asjatundja filosoofiadoktor Ivar Leimus sirvis eile huvi pärast iseenda üle kümne aasta tagasi koostatud raamatut Eesti rahast ning tõdes, et tõesti ei ole sinna saanud ühtegi Wiiralti 1926. aasta kavandit. “Tema tehtud riigilaenu propageerimise plakati oleme küll ära trükkinud, aga mitte kroonikavandeid,” lausus Leimus.
Suurimale Wiiralti-asjatundjale, kunstiajaloolasele Mai Levinile meenus, et ühes Wiiralti raamatus on ta ühe rahatähekavandi siiski avaldanud, aga terve kollektsioon, mis asub Eesti kunstimuuseumis, on seni ilmumata.
Leimuse sõnul võiks need järgmisse Wiiralti elu ja töid kokku võtvasse raamatusse mahtuda küll. Eesti Panga muuseumis on võimalik näha nende tööde koopiaid.
Üsna täpselt 80 aastat tagasi kuulutas Eesti Pank välja võistluse 5-, 10- ja 50-krooniste rahatähtede kujundamiseks ning selle rohkete osavõtjatega konkursi võitsid kunstnik Günther Reindorfi kavandid.
“Wiiralt auhinnalist kohta ei saanud, kuid 200 krooni raha teenis küll – sama palju kui teine ja kolmas koht,” ütles Leimus.
“Aga teise ja kolmanda koha tööd olid väga abitud, kuid eks komisjonis oli mõjusam arvamus ärimeestel,” lisas ta. Wiiralt ei olnud ka nende kunstnike hulgas, nagu Nikolai Triik või Reindorff, kes kutsuti lausa ametlikult võistlusel osalema.
Levini sõnul osales toona alla 30-aastane Wiiralt konkursil eelkõige raha teenimiseks. “Raha oli tal ikka vähe, kuigi Pariisis teenis ta ju päris hästi,” ütles kunstiajaloolane.
Levini sõnul tegi Wiiralt ikka aeg-ajalt tellimustöid – näiteks on ta joonistanud ka president Pätsi portree, mida aga lõpuni ei viimistlenud. Samas loobus ta “Dekameroni” illustreerimisest, kui oli mõistnud, et teha tuleb sada üsna sarnast tööd ja sellega seoks ta end aastateks ühe teema külge.
Kroonikavandite tegemise ajal oli Wiiralt küll Eestis tuntud kui väga andekas kunstnik, kuid kuna ta elas siis juba Pariisis ning temast ei olnud tulnud näiteks Eesti kõrgema kunstikooli õpetajat, nagu loodeti, jättis see jälje ka kroonikavandite valijate suhtumisse.
Levin ei arva siiski, et Wiiralti liiga isikupäraselt ja groteskselt kujundatud rahatähed oleksid võinud kunagi saada ühe riigi ametlikeks rahatähtedeks.
“Raha vajab teistsugust lähenemist. Kuigi need kavandid on väga toredad, ei ole ükski riik nii huumorimeelne, et hakkaks selliseid rahasid välja laskma, sest riik eelistab soliidset isikupäratust,” ütles Levin.
Levin viitas viiekroonisele, millel on kujutatud ema lapsega. “See jätab ju natuke naljaka mulje,” lausus ta.
Humoorikas on kindlasti ka sirbiga eesti neiu, kelle nägu paistab kümnekroonisel nulli seest, või küllust kujutavana õunapuu all õunu korjavad neiud.
Liiga naljakad, et riigile sobida
Kuigi tellimustööd ja tarbegraafika, nagu rahatähtede kavandidki, ei olnud töö, mida Wiiralt kunstnikuna väga teha tahtis, on ta kujundanud nii diplomeid, aukirju kui ka aktsiapabereid.
Levini hinnangul on rahakavandite puhul tegu tarbegraafikaga ja kindlasti on need huvitavad, kuid ei ole võrreldavad Wiiralti muude töödega.
Leimuse väitel tõstab rahakavandite väärtust see, et need on ainueksemplarid ja neid pole kunagi tiraÏeeritud. Kollektsionääride jaoks on sellised asjad Leimuse sõnul väga väärtuslikud. “Aga rahakavandid on enamasti riigi omanduses, mitte eraomandis ja neid ei müü-da,” ütles Leimus.
Wiiralti kroonikavandid on siiski olnud aastakümneid era-omandis – need moodustasid osa Eesti suurima kunstikoguja Alfred Rõude ligi 3000 Wiiralti tööst koosnevast kogust.
Varased haruldused näitusel
•• Adamson-Ericu majamuuseumis on sellest nädalast avatud näitus soome heliloojale Juhani Komulainenile kuuluvast Eduard Wiiralti kollektsioonist.
•• Mõni aasta tagasi sattus sageli Pariisis viibiv Komulainen kunstioksjonile, kust ta omandas korraga 58 Wiiralti tööd ja need on nüüd Eestis terveks suveks välja pandud.
•• “Seal on ülekaalus noore Wiiralti joonistused ja monotüüpiad, aga ka näiteks väga huvitavad “Põrgu” visandid ning ilusad aktijoonistused,” ütles kunstiajaloolane Mai Levin.
•• Komulaineni Wiiralti kogus on ka joonistusi pühakute sarjast, mida on Eestis samuti vähe nähtud. Üks joonistus viiuldajast on aga Levini sõnul ilmselgelt autobiograafiline.
•• Näitusetutvustuses on öeldud, et see kogu valgustab Wiiralti loomingulise biograafia olulist ja pöördelist 1930. aastate algust.
•• Wiiralti uurija sõnul ei pruugi Pariisis kunstioksjoneil tihti Wiiralti töödele sattuda. “Kui ma viibiksin ka kauemat aega Pariisis, võiksin isegi niisuguse oksjoni leida ja Wiiralti töid omandada. Kui selleks raha oleks,” lausus Levin.
•• Soome heliloojal on Eestis sõpru ning ta oli Levini sõnul varem Wiiralti töödega tuttav – seepärast taipas niisuguse haruldase kogu omandada. Korra on need tööd, millest on välja antud ka kolmekeelne kataloog, olnud näha Ida-Karjalas, Komulaineni kodukandis.
