Wikmani poisi juubel
Oh heldus, küll aeg lendab ruttu! Jaan Kross kah juba 80-aastane! Alles ta oli pisike nagu nõel ja traageldas ristpistes mööda Tallinna ringi! Nüüd on temagi keskikka jõudnud.
Mina olen Krossist 12 aastat vanem ja seetõttu suhtusin temasse omal ajal nagu üks noor mees nagamanni kunagi. Pealegi olin mina sepasell ja töölisnoor, aga Jaan käis muudkui koolis. Tema kuulus sellesse põlvkonda, kes avastas hariduse mõnud ja kippus seda – ütleme ausalt, vahel harva ju päris mõnusat lõõgastust – koledasti kuritarvitama. Pärast koolitundide lõppemist ei läinud Kross kunagi koju, vaid viskas koos omasugustega raamatukogu akna puruks, puges sisse ja luges, kuni rammetuna põrandale magama jäi. Kord ostis ta oma jäätiseraha eest ühelt musta minevikuga juudilt antiikautorite teoseid ning uuris needki läbi. Sellest polnud veel midagi, aga varsti hakkasid noorte õppurite teod juba lausa ohtlikuks muutuma. Kui Kross oli juba gümnasist, võttis ta koos paari kaaslasega vangi oma eaka füüsikaõpetaja. Nad müürisid end elavalt klassi ja sundisid vaest vana pedagoogi muudkui katseid tegema ja füüsikat õpetama, kuni lõpuks võimud sekkusid ning Laidoner ratsaväe eesotsas õpetajahärra vabastas. Aga Krossi teadmistejanule see piiri ei pannud. Koos semudega, Jaan Sirkli ja Ullo Paerannaga, rajasid nad erakooli, kus lapsed said õppida siis, kui tavalised koolid suletud olid, seega öösiti. Õppurid panid oma vanemad magama, tulid salamahti kooli – padi kaenlas, kiskusid selle sulgedest tühjaks, kastsid suled tindi sisse ja kirjutasid öö läbi püüri peale valemeid ning värsse. Nagu Kross ütles, tahtsid nad saada suureks vaimult. Selle nimel olid nad kõigeks valmis, nagu näiteks Jaan Sirkel, kes õppis kõigis Eestimaa koolides ühekorraga, pidi õppemaksu tasumiseks töötama sööklas priimusena ning kõrbes seal varakult mustaks ja läks tarakane täis.
Wikman ärkab ellu
Nüüd paari sõnaga Wikmanist. Selle nimega kutsuti Reaalkooli juures asuvat kuju, mis oli sinna püstitatud Vabadussõjas hukkunud õpetajate ja õpilaste auks. Selles puuslikus pesitses aga vägivaldset surma surnud pedagoogi hing. Ta polnud jõudnud elu jooksul piisavalt loenguid pidada ning varitses sobivat võimalust, et oma teadmisi kuuldavale tuua. Kross ja tema sõbrad said sellest teada, pesid igal keskööl kuju jalgu sooja tindiga ning andsid talle äsja kooritud kriiti süüa, ja seepeale tegi puuslik oma suu lahti, ajas kivisilmad pärani ning hakkas etteütlusi tegema ning kontrolltöid korraldama. Poisikesi käis lausa parvedena teda kuulamas.
"Meister Wikman, õpeta meid!" palusid nad ning kuju muudkui jutustas ja dikteeris, nii et mörti lendas.
Noh, ja eks Jaan Kross oli ka nende "Wikmani poiste" hulgas. Wikman õpetas talle igasuguseid jubedaid asju, nagu näiteks ladina keelt, mis on ju teatavasti surnud keel, mida kõnelevad üksnes koolnud kääbastes. Kross käiski siis kalmistutel oma uut keelt praktiseerimas, sealt ka see tema ajaloohuvi. Eks kondid kõnelesid ju möödunud aegadest paljutki... Õnneks ei läinud ta oma surnud keelte huvis nii kaugele kui tema semu Paerand, kes läks keelepraktika mõttes ühe surnu juurde lapsehoidjaks ega ole tänini tagasi tulnud.
Kui tiblad sisse tulid, siis oli õppimisel muidugi kohe lõpp. Wikmani kuju lasti vastu taevast, nii et tükid taga. Tema pea lendas kisendades üle terve Eesti ja tema suguliige põrkas kokku ühe vaga lesknaisega, mille tagajärjel sündis siia ilma tark Linnar Priimägi.
Kross ei hakka Kopikaks
Okupatsiooni tingimustes hakkasin ma Krossiga tihedamini suhtlema. Ta oli ju ikkagi väga eestimeelne mees. Andsime talle oma patriootide salakoosolekul mitu lahinguülesannet. Tibladel oli kombeks trükkida raamatute tagumisele kaanele roppe vene sõnu nagu "rubla" või "kopikas". Kross sai meilt vastukaaluks ülesande kirjutada selliseid raamatuid, mille kaanel seisaks vana hea eesti sõna "kross". Oi, tiblad olid vihased, kui need "krossidega" raamatud ilmuma hakkasid! Nad nõudsid, et Jaan vahetaks perekonnanime ja hakkaks Krossi asemel Kopikaks. Aga Jaan ei teinud selliseid kompromisse. Krossi-raamatuid tuli aina juurde, ja kõik nad olid selges eesti keeles! Saate isegi aru, kuidas ka see asi venestamisajastul kommuniste häiris! Algas lausa võidu-
ajamine, Moskva rongid tõid sisse umbkeelseid tiblasid, ja Kross jällegi kirjutas eestikeelseid raamatuid. Igale uuele Moskva rongile vastas Kross uue romaaniga! Tiblad tulid Tallinnas rongilt maha, aga perrooni peal ootas juba Krossi verivärske teos! Pandi Moskvas rongile vagun juurde, kirjutas Kross kohe "Kolmele katkule" veel ühe osa!
Ja nii tänase päevani. Praegu tuleb Moskvast ronge vähe, ja ka Kross saab tänu sellele rohkem puhata.
Teine lahinguülesanne, mis Kross sai, oli hankida endale dünamiidikuningas Nobeli preemia, et lasta õhku Maarjamäe memoriaal. See töö pole tal veel küll tänase päevani õnnestunud, nagu iga Pirita poole sõitja ise näha võib, kuid ma usun, et varem või hiljem teeb Kross sellegi paugu ära.
Jõudu talle selleks!
