Ma näen, kui oluline on tänapäeval teenusmajandus. 1930. aastal oli ettevõtete väärtusest 80% masinad, kinnisvara. Täna on vastupidi. 80% on immateriaalne vara, korstnad on 20%. Kui räägime tarkadest ettevõtetest, know-how majandusest, siis seal on see suhe 90/10. Kogu ettevõtte vara ongi intellektuaalne omand, see, mis väärtusi inimeste peas suudetakse luua. Kumb on täna väärtuslikum, kas see liin, kus Nike tossusid Malaisias toodetakse, või Nike logo, mis asjale pannakse?

Ütleme, et üks mobiilimäng Eestist lööb läbi. Kas Eesti riik saab sellisest ainulaadsest eduloost vaid mainekasu?

Ei-ei-ei. Mainekasu on tore, aga see on kõrvalnäht. See ei ole eesmärk. Kõige olulisem, ja mis on oluline ka Teenusmajanduskojale, on tark tööjõud. Maailm on muutumas, me läheme tööstusmajandusest teenusmajanduse poole. Aga et meil on rohkem massööre ja küünetehnikuid, ei tee meist rikast riiki. Iga kord, kui alustatakse uue ettevõttega, siis isegi kui see läbi kukub, on meil mingid inimesed, kes konkureerisid rahvusvahelisel tasemel. See on üks konkreetne valdkond, kus lõpuks ometi – ja jumal tänatud – ei ole edu seotud sellega, kui palju on meil maavarasid, naftat. Need enam ei piira ja sellised projektid, mis teevad meie inimesi targemaks ja viivad meid rahvusvahelise võrgustikuga kokku, on tuleviku edu võtmed.

See on põhjus, miks peaksime neid toetama, kui isegi arvudes me ei ole tekitanud mingit fantastilist tootlust äppidest. Kui vaadata, kui paljud äppidest päriselt raha teenivad, siis läheb pilt karmiks. Isegi kui saad inimesed kohale, nad leidsid kuidagi sinu asja miljonite hulgast üles, laadivad seda alla, siis kas nad krediitkaardi välja võtavad, on järgmine lahing, kus ei lähe edukalt ka kõigil neil, kes esimesest jaost veel läbi murdsid. Isegi kui näed, et on mitusada tuhat kasutajat, ei tähenda, et arendajad on nüüd miljonärid. Siit tuleb välja, miks on vaja tarka tööjõudu. Kodukootud äpitegijatel millegagi õnnestumine on ikka väga haruldane, sest teised teevad seda eelarvetega, tõsiste meeskondadega. Samas meie liikmed, kes tegutsevad selles valdkonnas nagu Skype, Fortumo, Helmes, Telema ning teised, on rahvusvaheliselt väga konkurentisvõimelised, luues väärtuslikke töökohtasid Eestisse.

Ülikoolide rektorid tundsid hiljuti muret selle üle, et Eestisse õppima tulnud kolmandate riikide tudengid, kelle välja õpetame, ei saa siia tööle jääda. Kuidas seda probleemi näete? Kas nad peaksid saama jääda siia tööle?

Absoluutselt. Teenusmajanduskojal on kolm põhiteemat – tark riik, tark tööjõud ja tark raha. Kui saame inimese, kes on oma valdkonnas juba ekspert, magistritasemel, siis me peaksime neid avasüli vastu võtma ja võimaldama nendel kohe, kui siin kraadi saavad, oma teadmisi ka Eesti majanduses rakendada. Me ainult toetame seda, et saaks Eestisse tuua tarku inimesi juurde. Me ei tohiks diskrimineerida inimesi selle pärast, et nad ei satu olema Euroopa Liidust. Ning siis tegema ülikeeruliseks nende siiatoomise ja ülibürokraatlikuks nende siinhoidmise.

Mida siis täpsemalt muutma peaks?

Teenusmajanduskoja üks põhifunktsioon ongi esindada tarkade Eesti ettevõtete huve. Me oleme lobiorganisatsioon ja töötame väga tõsiselt siseministeeriumiga, andes kirjalikke ettepanekuid, käies regulaarselt neil külas. Põhirisk on see, et head algatused ja seadused lihtsalt surevad ühel hetkel ära, kui ei ole poliitilist julgust ja jõudu neid ellu viia. Me saame tegelikult kiiresti asju ära teha Eestis, me oleme väike riik, ja kui väiksus töötas vanas majanduses meie vastu, siis nüüd on see suur eelis.

Kui tahad tuua siia talendi, tuleb maksta ka rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist palka. Eestis on üks kõrgemaid sotsiaalmakse, 38%. Vabandust, aga see kägistab meie koja liikmeid. See on väga kõrge maks, eriti kui seda maksta mitte Eesti kulude baasilt, vaid rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliselt palgalt. Tööandja poolelt on absurdne situatsioon, kus Soomes ma saaksin odavamalt inimesed tööle panna. USA-s, kui maksad aastase sotsiaalmaksu fondi tipu ära, siis sealt edasi sotsiaalmaksu enam ei ole. Just soosida seda, et tuuakse tarka tööjõudu, teha seda soodsaks ettevõtetele.

Te ei paista kartvat väljendit „lobi tegema”?

Ei, vastupidi, mina toon selle tagasi kasutusse. Kuna kõik on hakanud seda sõna kartma, siis pigem tehakse lobi läbi kinkekaartide, arvates, et see on nii-öelda otsetee tulemusteni. Selline asi viib mõlemalt poolt vales suunas. Kui kodanikuühiskonna organisatsioonid ja lobiasutused hakkavad päriselt tegema oma tööd, teostama järelevalvet poliitikute üle ja mõjutama valimistulemusi, siis pigem hakatakse lobi tegema läbipaistvamalt. Siis ei pea enam ettevõtja minema kinkekaardiga poliitiku juurde, vaid ühineb lobiorganisatsiooniga, kus on tippadvokaadid, kes suudavad sõnastada häid seadusemuudatusi. Tekib ka aus konkurents. Teenusmajanduskoda paneb üles oma ideed, printsiibid, toetajad.

Ei ole vaja uut parteid, mis tuleb jälle uute lubadustega. Väga head lubadused on juba antud. Hakkame neid nüüd tegema, hakkame teostama! Paneme nüüd sisu selle teadmistepõhise majanduse slogani taha, mida iga poliitik on korra kindlasti kasutanud. See ei ole poliitiku probleem, et ta visioneerib, mõtleb välja ja räägib. Ta teebki seda, mida poliitikutelt eeldame. Meie peame hakkama järelevalvet teostama.

Miks lobiasutustega on kaasas negatiivne konnotatsioon, tuleb osalt sellest, et praegune süsteem on poliitikutele lihtsam ja soodsam kui hakata päriselt inimestega rääkima, tõsist edasi-tagasi diskussiooni pidama ja otsuseid läbi mõtlema. Aga see ongi see, millest inimesed puudust tunnevad. Vana-Kreekas oli nimi inimestele, kes olid kodanikud, kes ei valinud ega võtnud osa riigijuhtimisest, ei kasutanud seda võimalust. See oli idiotes. See on täna ka meiega, sellised inimesed on ka täna meiega. Vaatame kõik peeglisse ja kontrollime, ega me ei ole üks nendest.