Zorro telefon
Sipelga tänaval elavat Jaan Zorrot tunnen ma juba ammust ajast ning kahjuks ainult halvast küljest. Tegemist on hirmus venemeelse inimesega, kes tiblade ajal kosmonaudina kannuseid teenis. Aga vaba Eesti ei vaja kosmonaute ja nüüd elatub see Zorro kelmustest, ise aga suurustab, et võitleb ülekohtu vastu. Ma olen temaga mitu korda peaaegu kättpidi kokku läinud. Ükskord lähen hommikul aeda ja mis ma näen – see Zorro on koos oma vana kambajõmmi, alkohoolik Uuno Nisuga minu maasikapeenral kõhuli maas ja mõlemad mugivad marju nagu kaks nälkjat! Hakkasin neid kohe kepiga peksma, aga see Zorro karjus mulle:
“Ah et vaene inimene ei tohigi enam maasikaid süüa!
Ainult rikka elu peab magus olema, meiesugune tööinimene õgigu saepuru ja võilillelehti! Oota, Orav, kord särab jälle ka Eestimaa taevas Spasski torni punane täht!”
Võite isegi aru saada, et pärast sääraseid üleelamisi üllatas mind väga, kui ma kuulsin, et see maasikavaras Zorro on hakanud müüma mingisuguseid rahvatelefone. Üldiselt ma kardan seda sõna – “rahvas”. Kohe meenuvad sellised jubedad asjad nagu rahvavabariik Mongoolia ja rahvakomissar Beria, aga samuti Rahvaköögi nimeline söökla, kust ma sain kohutava kõhuvalu. Otsustasin minna ja vaadata, mis telefonid need Zorrol sellised on ja ega nad Eesti riiki ohusta.
Zorro leidsin ma nagu ikka Balti jaama turult, seal ta alati müüb kassinahku ja kodus keedetud puskarit. Nüüd oli ta kohale kärutanud terve hunniku vanu vene lintmagnetofone, istus nende otsas ja karjus:
“Ostke häid Zorro telefone! Ainult kaks krooni tükk, leskedele ja vaeslastele viiskümmend senti!”
“Need ei ole ju üldse telefonid,” ütlesin mina pahaselt. “Valetad jälle inimestele.”
“Midagi ma ei valeta,” õiendas Zorro. “Need on väga head telefonid. Ja odavad! Kõnemaksu pole üldse. Ega siis vaene inimene ei jaksa tavalise telefoniga rääkida, see ju lausa imeb su taskust raha!”
“Kuidas see telefon töötab?” küsisin mina.
“See on väga lihtne süsteem, välja töötatud suurte vene teadlaste Tupolevi ja Lõssenko poolt!” seletas Zorro. “Lülitad magnetofoni sisse ja räägid oma jutu linti. Aga õhtul tuleb Nisu Uuno sinu juurest läbi ja viib lindi sinna, kuhu vaja. Seal siis kuulatakse su juttu ja kui vaja, vastatakse ka. Nisu Uuno magab öö ära ja toob hommikul lindi jälle tagasi. Väga lihtne!”
“Ja peamine – odav!” kinnitas Nisu Uuno, kes vedeles sealsamas kõrval, tühi viinapudel pea all.
“Osta ära, Orav!” pakkus Zorro. “Breznevil oli ka selline telefon, Suslov viis igal hommikul Kossõginile lindi, kuhu Brenev oli peale lugenud: “Privet!” Ja siis Kossõgin luges vastu, et “privet, daragoi Leonid Iljitš!” ja Suslov viis lindi tagasi.”
