ESSEEKONKURSS: Anne Perli: Eestimaa, minu viimane kiri Sulle ja kodustele
Minu teadlik elu algas 1903. aastal. Siis toodi mind ema juurest ära ja istutati siia vanale taluõule just äsja sündinud poisslapse Ruudi, pere teise poja auks. Mu ema, vana kahar Tamm, jäi siiski silmaulatusse. Mina, tema poeg, kasvasin jõudsalt, oksad kaharad, muutusin laiaks ja tugevaks, suuremaks kui mu ema kunagi oli olnud. Ja väikesest Ruudist sai noor tugev mees, kes adraga põldu kündis, võttis naise ja ehitas koos vennaga uue maja.
Naised liikusid õuel, näod hallid, rääkisid oma meestest, kes olid sõja eest metsa läinud.
Aga saabusid rahutud ajad. Ruudi kadus nädalateks kusagile. Naised liikusid õuel, näod hallid ja murelikud, rääkisid oma meestest, kes olid sõja eest metsa redutama läinud. Ruudi vennal oli küll kaks last, poiss ja tüdruk, aga tema enda seeme Eestimaa mullas ei idanenudki.
Pärast sõda ei kündnud Ruudi enam oma põldu, see ei kuulunud enam temale. Seal mürisesid nüüd traktorid ja kombainid, mis aga kündsid ometigi hoolikalt ümber vana Tamme. Inimesed on kõikidel aegadel suhtunud meisse, tammerahvasse teatud austusega. Ruudi tegi pikki tööpäevi, niites oma Rootsi päritolu hobuniidukiga riigile kuuluvat heinamaad, lahkus hommikul vara ja saabus päikese loojumise aegu.
Aastad läksid. Inimesi jäi õuel ikka vähemaks ja vähemaks, lõpuks jäi Ruudi üksinda.
Aastad läksid. Inimesi jäi õuel ikka vähemaks ja vähemaks, lõpuks jäi Ruudi üksinda. Tema samm muutus aeglasemaks ja töntsimaks, aga ikka toimetas ta hoovi peal, raius puid või teritas vikatit. Ühel pärastlõunal läks ta rehealusesse puid tooma. Uksed jäid pikaks ajaks pärani, tagasi ta ei tulnud. Ruudi leiti, puuhalg peos, külmal muldpõrandal lamamas. Mu süda võpatas valust…
Aga elu ei lõppenud. Ruudi vennapoeg võttis majapidamise enda kätte. Saabuval suvel käratses hulk rõõmsaid inimesi mu kaharate okste all, suuri ja väikesi, laulsid ja hüppasid kilgates ümber jaanitule. Õuel lehvis taas sinimustvalge lipp nagu ammustel aegadel. Kuidas see küll mu paljukannatanud südant soojendas! Aga järgmine jaanipäev oli vaikne, keegi ei tulnud. Raske haigus oli viinud noore peremehe igavikuradadele.
Minu viimane sõnum, mu pärand Eestimaale, haljendab siinsamas mu jalge ees.
Majja tuli uus mees, veelgi noorem ja kanget tahtmist täis. Majale tehti teine korrus peale ja see näeb nüüd välja nagu häärber. Õuel hauguvad taas koerad, aedikutes ammuvad lehmad ja neid pudulojuseid on rohkemgi, kui kunagi vanadel aegadel on olnud. Autod ja traktorid hakkasid edasi-tagasi vurama. Elu läks taas käima. Aga minule oli muutuste aeg raske. Uus peremees võttis mu kõrvalt maha sirelilehtla ja saagis maha vana vahtra, mu aastakümnete kaaslase. Jäin päris üksinda. Tuul tundus puhuvat valjemini kui varem, värisesin sügisiilide käes, hakkasin köhima ja mu koor üha praguneb. Või hoopiski hing. Mõned oksad kärbusid ja kevadel suutsin ainult hädiseid lehti kasvatada.
Minu viimane sõnum, mu pärand Eestimaale, haljendab siinsamas mu jalge ees. Tõrud langesid mulda, idanesid ja pojad on sirgumas. Muutuste aeg oli raske, olen liiga kiiresti vanenenud, mu keha on hääbumas. Minu aeg hakkab libisema igaviku teele. Aga pojad jäävad, ikka juured kõvasti maas, sest Eestimaa mullas on armastus, lootus ja lohutus.
