Ma otsin paiga, mis pole veel kellegi oma, sest mina ei taha olla nagu üks „suur" riik, mis väiksematele liiga teeb (Eesti, vaata, et sulle keegi enam liiga ei teeks, oled piisavalt suur poiss küll, et iseenese eest seista). Tunnen, et on küll tähtis anda võimalus ka teistele, kuid eelkõige tuleb mõelda iseenda heaolule. On ju vaimne ja füüsiline vabadus meile kõige olulisem. Sellepärast ei tahagi enam hoida oma mõtteid ja soove vangis. Need ei ole loodud trellide taguseks eluks. Samas ei taha ka kedagi teist veest ja leivast toituma sundida, sest ma ei ole mingisugune vereimeja, kes teiste aust ja kuulsusest sooviks toituda. Mõte, et me kõik oleme inimesed ja peame end iseseisvalt üles töötama, peaks käima absoluutselt kõige kohta. Sa, Eesti, ära looda niivõrd suurtele „kaitsjatele" kuivõrd mõtle välja oma strateegiaid, kuidas tagada kogu oma olemusele põnev, kuid ohutu kookon. See on minu nõuanne Sulle, armas Eesti, sest nüüd ma lahkun Sinust. Ma küll ei tea kui kauaks, kuid külastan Sind kindlasti, sest kirjutada ma ei saa sulle enam eal (minu linnas käib suhtlemine läbi reaalsete kohtumiste, et suurendada lähedust).

Laulan Teilegi, armsad vanemad, et mind pole siia riiki enam kauaks. Sooviga maailma vallutada ja hingesid päästa, rändan ma oma eesmärgi suunas. Te ärge enam muretsege, et kuidas ma elupalli veeretan kui minu sooviks on olla lihtne muusikust kirjanik. Minu vaim rändab, astun koos temaga pikka vaenulikku teekonda, kuid see ei sure. Võõrandudes sellest ühiskonnast, kus väärtustatakse vaid loomepuudust ja majandusmatemaatilise haridusega inimesi, loodan leida punkti, mis on asemeks kunstikuningriigile. Tegelikult vist pigem avatud hingele, sest on võimalus tegeleda asjadega, mis pole osa hallist massist. Kohe, kui olete otsustanud, et soovite veel tundmata lumel mu jälgedes mulle järgneda, tehke seda. Lumi ei ole igavene, see sulab esimeste päikesekiirtega, mis oma soojust maapinnale kiirgavad. Peate kiirustama, et veel jälgi leida. Alustage oma enda vastselt istutatud puust, mille seemne minu sündides mulda külvasite. See kasvab koos tahtejõuga ehk mida rohkem soovite Te jõuda mulle järele, seda kõrgemaks kasvab puu. Puuvõra kannab Teid minuni, mu loomelinna. Võite lasta esimesel vastutuleval linnuparvel teate oma kohale jõudmisest mulle edastada.

Mis siis ikkagi on nii valesti? Valesti on mõtlemine. Minu peas tiirleb vahet pidamata küsimus, et miks naudingut pakkuv inimene saab vähem raha elukuludeks kui piina valmistav võlanõudja. Kuidas hoida elus kultuuri, kui selle toepunktid/üles ehitajad oma palga eest isegi täisväärtuslikku toitu ei suuda osta? Muusikud, kirjanikud, kunstnikud, õpetajad, ajaloolased.. - need kultuurlased olid ju möödunud sajandil vägagi väärtustatud ametnikud, kuid miks nüüd ei ole? Kuidas seda muuta? Ega vist ei saagi, tulebki luua oma linn, kus asjad vastupidi pöörata. Ise armastan öelda, et vihm ei saja päikseta ja päike ei paista vihmata. Vastandlikud need küll on, kuid samamoodi võiks olla tegelikult ka inimkonna tasuga kasulikele inimestele. On ju näha, et kõrged ametnikud loovad oma sära humanitaarvaldkonna inimeste läbi, kuid viimaste suhtes on ühiskond üpriski ükskõikne. Samas on just nemad nii öelda kogu töö ära teinud selle nimel, et oskamatu saaks särada. Mõelgem sellele armastuse puudumisele nende, kes meid armastavad, vastu.

Luban endale nüüd ühe kohvi ja jätan selle linnaloomise veidi ka Teie hooleks. Üksi ju ei jaksa kogu koormat kanda, murede koormat nimelt. Samas ei saa ka mõtet pooleli jätta. Kui juba on alustatud, siis peab ka lõpetama. Küünealusetäis kapipealset tolmu meie leivajahus ei muuda midagi kui jahu ise oma meelt ei avarda. Toimimiseks on vaja meie kõigi ühist jõudu, ka Sinu, mu armas riik, mu Eesti, mu kodumaa. Sa aita toime tulla neil, kel on rõõm õnne luua ja vajalikud oskused selle jaoks. Võin tuua valminud linna Eestisse ja selle tõdesid ajapikku Sinuga kooskõlastades ka siin, me kodumaal jagada. Võibolla tooks see rahu me loomeparemiku ellu või kasvõi paneks neid kallite smokingitega härrasmehi Riigikogus vahel kunstnikele mõnd leivakoorukest annetama.