ESSEEKONKURSS: Liis-Kristiin Närska: Eesti, minu viimane kiri Sulle ja kodustele

Oma viimases kirjas Sulle ei tahaks ma kindlakäeliselt tabelit joonestada, jagada Eesti olemuse kahte tulpa ning ühe „miinusteks” sildistada. Võib-olla on seegi vajalik, aga minu jaoks on õige ja vale vaheline piir õhuke nagu härmalõng hommikumurul, nagu niit ämblikuvõrgus. Tahaksin hoopis kokku panna kogu Eesti, panna ühte patta kõik selle head ja vead ning väljendada sinimustvalge supina seda kõike, mida kutsume kodumaaks.

Inimese pea on tulvil mälestusi. Kõik need on üdini erinevad, peegeldavad osalt inimest ennast või tema läbielamisi ning leidub neidki, mida tahaks oma mälust pigem kustutada. Mille peale aga keegi varem mõelnud pole, on see, et kui paljud neist on seotud maaga, kus elame – maaga, mille vabaduse eest on võideldud paljude põlvkondade jooksul, kus õitseb elu ja mille mullas puhkavad need, kes meile kallid on olnud. On vale öelda, et neid mälestusi poleks ilma Eestita, aga mis oleks alles jäänud nendest mälupiltidest lapsepõlve aasadest, naeratavatest tädikestest, kes su töntsakate käte vahele kruusi veel sooja piima pistavad? Kõik me oleme seotud maaga, kus sünnime, tahame me seda või mitte.

Mulle meeldib nii väga mõelda, et tõeline Eesti ei elutse kuskil Toompeal, kesk tähtsaid otsuseid ja allkirju, vaid on killustunud kõikidesse ja kõigesse, kes vähegi vaevuvad mõtlema härdusega meie iseseisvumisele, kes on uhked metsade üle ning tunnevad end rabades koduselt. Miks ei võiks olla tähtsad ka kõik need uberikud, ootamatud osmikud keset metsavaikust? Või siis põder, kes kusagil sooserval pungi näsib? Eesti ei ole ainult see nähtamatus kolme lõviga vapi taga, ta ei ole see loogeline joon ilmavaatluskaardil. Kodumaa peitub kõiges, mida omaks pead, kõiges, mis meenub sulle varastest tundidest marjakorjajate seltsis või veidi hilisematest, kui jälgisid parafiini voolamist mööda küünlajalga.

Miks ei võiks olla tähtsad ka kõik need ootamatud osmikud keset metsavaikust?

Üheks lisandiks kogu kompotis on esivanemate riided, karedast villast ja mustrilised. Olen terve oma elu igatsenud selga neid tõelisi põhjamaalase riideid, kuldsete kätega eestlase varda all sündinud kampsunit, käpikupaari või mütsi. Kas nüüd need vanaema jutud ka tõele vastavad, ei tea ma endiselt, aga salajane lootus istub südames ju ikka, kui tõmbad kätte järjekordsed karedad kootised ning tunned end kohe kaitstuna. Pidavat ju need tõelised käpikud juhatama eksinud südameid tagasi koju, tagasi omaste keskele ning sooja sängi vaiba alla. Olen kuulnud ka ütlust, et eestlasest kalamehel pole vaja mingeid ettevaatusabinõusid eksimisest pääsemiseks, tõmmaku vaid naise kootud kamps selga ning võib tuhandeprotsendiliselt kindel olla, et järgmisel hommikul taas naabrikuke kiremist kuuleb. Osake tõelisest Eestist, sellest sinimustvalgest saartemaast peitub nendes pealtnäha lihtsates kootistes – tuksuv süda ja killuke meie ajaloost kindas, millega lumehelbeid püüad.

Midagi ürgset, muutumatut ja kindlat on nendes pealtnäha tavalistes puudes.

Metsad katavad peaaegu poole Eesti pindalast, nii et oleks rumal väita, et pool meie maast ei kuulu nendele puitunud vartega taimedele. Midagi ürgset, muutumatut ja kindlat on nendes pealtnäha tavalistes puudes, lehekroonid toetamas taevast ning juured kaevumas sügavale maapinda. Tunned end justkui kodus kamina ees, jahe tuul justkui ema sõrmed su juustes. Osa Eestist peitub kindlasti metsade vaikses rüpes, nii turvaline ja vankumatu, kaitstud aja ja selle keeruliste muutuste eest. Justkui keegi suur, kelle pea on ülalpool kõiki muresid ja probleeme, kelleni ei ulatu muutused meie lihtsates igapäevamuredes.

Mis sest, et tõredad ja jonni täis – nad on siiski su naabrid, kaasvõitlejad, kodused.

Mu inimesed, siin, seal, kõikjal, igal pool. Mis sest, et vahepeal tõredad, kitsid ja jonni täis – nad on siiski su naabrid, kaasvõitlejad, kodused. Eesti nii väikese maana on koht, kus oma kaasmaalasest halvasti rääkimine on endale tuha pähe raputamine – me kõik oleme nii tihedate niitidega seotud, et puhtalt austusest enda vastu ei saa naabrile halba soovida. Siin tunnevad üksteist kõik, paljud avastavad, et on kuidagi kauge vanaonu kaudu sugulased. Mõni tüli on muidugi andestatav, aga ainult seetõttu, et ka lähedaseimad õed-vennad ei saa ilma vaidluseta. Ja ehk see vaidlus viib meid kõiki lähemale õigele sihile, sellele eesmärgile inimkonna elus. Miks mitte ei võiks meie eksistentsi põhjuse leida keegi tillukesest Eestist, Venemaa külje alt ja Soome lõunariigist. Sest inimesena ei määra su võimeid passis olev maa, vaid see, kes oled sees, see, kes juhib su samme läbi elulabürindi ja takistab sul jäämast kinni valede otsuste väätidesse.

Ja kui ma tulen tagasi, siis ei ole selle põhjuseks kampaania „Talendid koju”.

Ja sellega mu kiri lõppeb, kuid ometigi ei pea ta jääma lõpetatuks. Siin maal on nii palju ilusat, millest kirjutada, imelist, millest luuletada, ja kaunist, millest laulda. Ma ei saa olla ainuke, kes märkab midagi suuremat Eesti nime taga. Ja kuigi ma lähen varsti ära, siis ära kurvasta, vaid tea, et see on ainult ajutine. Ma tahan vaadata maailma, et saada tugevamaks ja targemaks, et olla parem ja osata juhtida elu siin maal, mu Eesti. Tahan õppida vigadest, mida teised on teinud, et anda oma panus Sinu tulevikku.

Ja kui ma tulen tagasi, siis ei ole selle põhjuseks kampaania „Talendid koju”. Ma tulen tagasi, sest mu mälus on igavesti need piimatädid, need käpikud ja metsad, need põdrad sooservadel. Mul on alati meeles see kiri, mille ma Sulle kirjutasin. See on pühalik tõotus Sulle.